Isa või ema uus partner ei tohiks saada põhjuseks, miks takistatakse laste suhteid teise vanemaga. Kui ühele vanemale teise uus kaaslane ei meeldi, peab täiskasvanu tema aktsepteerimiseks endaga tööd tegema.

Ekslikult arvatakse mõnikord, et eduka kärgpere toimimiseks peavad kõik osapooled olema heades sõprussuhetes. Peamine, et kokkulepped oleksid selged ning teineteise suhtes oldaks lugupidavad. Lastele stabiilse kasvukeskkonna tagamiseks peaksid kõik käituma meeskonnana.

Suhtluskord sisendab kindlustunnet

Ka pere poolt paika pandud kindel graafik, millest kinni peetakse, on ülioluline nii vanematele kui lastele. Samas tuleb säilitada paindlikkus, et vajadusel oleksid mõlemad vanemad valmis eranditeks, kui laps on näiteks haige.

Kohtumiste rutiin annab lastele kindlustunnet ja sisendab veendumust, et mõlemad vanemad neist hoolivad. Samuti on sellised kokkulepped olulised, vältimaks vanematevahelisi vaidlusi. Paremad on kirjalikud kokkulepped, sest suulisi on lihtsam erinevalt tõlgendada. Oluline on ka lastele kokkulepitut selgitada, et äraminekud ei tuleks neile üllatusena.

On loomulik ja möödapääsmatu, et isa lastega ka kohtumiste­välisel ajal sidet hoiab. See aitab vältida kaugenemist ning annab isale võimaluse igapäevases kasvatus­protsessis osaleda.

Pühapäevaisa pole vaja!

Teisest kodust ei tohiks lastele kujuneda koht, kuhu nädalalõpuks kõike toredat tegema sõidetakse. On hea, kui mõlemas kodus elatakse normaalse pere igapäevaelu koos sinna juurde kuuluvate kohustustega. Vanemal, kes oma last harva näeb, võib tekkida kiusatus teda lõputult hellitada ja lahusoldud aega kompenseerida. See aga võib tekitada lapses pigem segadust.

Et laste isa uus naine ei püüa emarolli üle võtta ja annab lastele piisavalt ruumi, et oma isaga suhelda, on väga õige. Lastel on olemas nii ema kui ka isa, veel ühte vanemat neil vaja pole. Seega ongi heaks sõbraks olemine parim, mida uus kaaslane teha saab.

Artikkel ilmus ajakirjas http://digi.perejakodu.ee