Kunagi varem pole lapsi võetud nii tõsiselt kui tänapäeval

 (5)
Kunagi varem pole lapsi võetud nii tõsiselt kui tänapäeval
Foto: Shutterstock

Nii ütleb kuulus Taani pereterapeut Jesper Juul. Ja lisab ka seda: "Aga kunagi varem pole lastel olnud nii vähe vabadust".

Jesper Juul on tunnustatud Taani pereterapeut ja mitmete lastekasvatusteemaliste raamatute autor. Tema tuntuimaks teoseks on 1995. aastal ilmunud “Sinu tark laps”, millesse ta kogus oma 25 aasta jooksul peredega töötamisel saadud kogemused. Need on tema mõtted laste, vanemate ja ühiskonna teemal.

  • Jesper Juul, teie lapsepõlv jäi eelmise sajandi viiekümnendatesse aastatesse. Mille poolest erines toonane lapsepõlv praegusest? Kas teie ise tahaksite praegusel ajal laps olla?

Jah, tahaksin. Ma kuulun viimasesse põlvkonda, kes kasvas ajal, mil lapsepõlve ei peetud eraldiseisvaks, sõltumatuks ajaks, vaid eelkõige ettevalmistuseks täiskasvanueluks, tööks. Kui võrrelda seda, kuidas elasid nelja-viie-aastased lapsed toona ja nüüd, siis need on nagu erinevad planeedid. Tänapäeval on palju parem laps olla. Lapsed saavad välja öelda seda, mida nad arvavad. Nende hing on vaba.

  • Siis ei olnud?

Ei. Keegi ei tundnud huvi, arvati, et lapsi peab nägema, aga mitte kuulma. Lapsed pidid kogu aeg vait olema. Kui istuti laua taga ja söödi lõunat või õhtust, siis lapsed pidid suu kinni hoidma. Ja kui meil oli ideid või arvamusi, siis keegi ei tundnud nende vastu huvi. Suhtumine oli selline: sina oled alles laps, mida sina ka tead.

Loe veel

  • Aga mängida sai sellel ajal ehk rohkem kui nüüd, mil suur osa inimesi elab tiheda liiklusega linnades?
Seotud lood:

See on teine asi. Tänapäeva laste jaoks on suurim tragöödia see, et enam ei ole täiskasvanuvabu alasid. Lapsed on kogu aeg koos täiskasvanutega, kes nendega tegelevad. Mu lapsepõlv möödus üsna väikeses linnas, kus lapsed said iga päev kolm-neli tundi omaette olla. Keegi ei jaganud neile korraldusi. Ja ma arvan, et meie emad oleksid nutma hakanud, kui nad oleksid näinud, mis seal mõnikord toimus. Aga me õppisime sellest palju. See oli väga hea kool. Tänapäeva lapsed tunnevad omaette olemisest puudust. On liiga palju täiskasvanuid, kellel on lastega käsil liiga palju projekte. Lasteaias, koolis, koduski tahavad vanemad lapsi kuidagi arendada ja stimuleerida. Nii et ma näen, et tänapäeval tunnevad lapsed tõesti vabadusest puudust.

  • Kas te näete, et sellel kõigel on laste isiksusele ka mingi uut moodi mõju?

Oojaa.

  • Milline siis?

Statistika näitab, et üha rohkem ja rohkem noori satub tõsistesse psühholoogilistesse probleemidesse. Me ei räägi 15 protsendist, vaid palju suurematest arvudest, lausa 260 protsendist rohkem kui 20 aastat tagasi. Kõigil neil pole konkreetselt psüühikahäireid, nagu näiteks kliiniline depressioon, küll aga on nad masendunud ja passiivsed. Nad ei näe oma elul mõtet, nad ei taha midagi teha. Ja neil on destruktiivseid käitumishäireid, esineb eneselõikamist, mitmesuguste ainete kuritarvitamist. Need noored ei ole eluvõimelised, nad ei suuda eluga toime tulla, sest neid on kogu aeg kaitstud, kookonis hoitud.

  • Kas nii suur psühholoogiliste probleemide kasv ei või tuleneda sellest, et psüühikahäireid on lihtsalt rohkem diagnoosima hakatud? Või on see objektiivne fakt?

See on objektiivne tõde. Ma ei tunne Eestit nii hästi, aga ilmselt võib ka siin näha avalikule mänguplatsile minnes, kuidas iga atraktsiooni all on paks kaitsematerjal, et lapsed end ei vigastaks. Lapsed ei lähe mänguplatsile iseseisvalt mängima, nad ei saa seal kohapeal ise endale sõpru valida, vaid kõik toimub pideva vanemate pilgu all. Tänapäeva lastel on see eelis, et nende vanemad võtavad neid tõsiselt ja tegelevad nendega. Aga samal ajal ollakse liiga kaitsvad.

  • Mida see tähendab, et ollakse liiga kaitsvad? Emad ja isad püüavad olla liiga eeskujulikud?
Jah. Kui me vaatame, kuidas vanemad lastega räägivad, siis 60-70 protsenti sellest kõigest moodustavad asjad, mida ei öelda mitte lapsele, vaid selleks, et hoolitseda enda imago või eneseimago eest. Lapsele öeldakse asju, mis panevad end tundma hea emana. Vanemad usuvad, et nad mõtlevad lapsele, aga tegelikult mõtlevad enda imagole.
  • Sest liiga palju juhindutakse kõikvõimalikest nõuanderaamatutest?

Seda ka. Ka varasemal ajal mõtlesid vanemad eneseimagole. Näiteks kui laps käitus poes halvasti, siis nad kutsusid teda korrale, et teistele näidata: ma olen hea lapsevanem. Aga nüüd käib see asi 24 tundi ööpäevas, ka kodus.

  • Nii et siin on väike vastuolu. Ühelt poolt ütlete, et tänapäeval on laste hing vabam kui ei kunagi varem. Aga teisalt ollakse pideva järelevalve, kontrolli all…

Jah. Vanal heal ajal oli ema kogu aeg kodus ja isa käis tööl. See oli lastele parem. Juba 1950-ndatel uuriti ja võrreldi Taanis lapsi, kelle ema oli kodune, lastega, kellel rippus koolis võti kaelas, sest neid ei oodanud kodus keegi — ema käis tööl. Leiti, et lastel, kel oli võti kaelas, oli palju vähem sotsiaalset elu kui neil, kelle ema oli kodus. Lapsed, kelle ema töötas, läksid pärast kooli koju ja jäid sinna. Aga need, kelle ema oli kodus, ütlesid „Tere, ema!” ja läksid välja.

  • Et emaga mitte koos olla?

Sa ei taha emaga aega veeta, aga sul on hea teada, et ta on kodus — nii tunned end piisavalt hästi, et õue minna. Kui vanemad on vähe kodus, siis püüavad nad kogu vaba aja lapsele pühendada. Lapsega koos mängitakse, minnakse lapsesõbralikesse kohtadesse, tehakse koos koerust. Seda kõike on liiga palju, laps ei suuda kogu seda tähelepanu vastu võtta. Vanemad võtavad seda kõike liiga tõsiselt, nad tahavad olla lastele midagi mängukaaslaste sarnast.

  • Teie siis seda ei soovita?

Lastele mängukaaslase eest olla on okei. Aga kõige rohkem on lastel vaja näha, kuidas täiskasvanud elavad iga päev oma tavalist elu. Lapsed peavad nägema, mida tähendab olla täiskasvanu. Tänapäeva lapsed teavad, kuidas on olla lasteaias, kuidas jalgrattaga sõita, ja vabal ajal mängivad vanemad nendega. Kuid nad ei tea enam, mida tähendab olla täiskasvanu, sest neil ei ole kodus emasid-isasid, kes ütleksid: mine mängi nüüd omaette oma asjadega, ma tahan pool tundi diivanil lamada ja puhata. Või: mine ja ole omaette, ma tahan isaga rääkida. Kui vanemad käivad pikad päevad tööl ja üritavad vabal ajal iga minuti lastele pühendada, siis tekib lapsel tunne, et tema vanemad eksisteerivad siin maailmas ainult tema pärast. Sellise tundega üles kasvada ei ole hea. Tänapäeva vanemaid iseloomustab teatud neoromantiline lähenemine lastele, mis on vastandiks sellele vanale vanemaks olemise viisile.

  • Mida te selle neoromantilise lähenemise all silmas peate?

Tahetakse olla õnnelikud. Õnnelikku peret, õnnelikke lapsi…

  • Et kõikide jõulude ajal sajaks lund ja igal hommikul oleksid laual pannkoogid?

Et oleks kogu aeg väga hea atmosfäär. Eriti hullud on rootsi vanemad, nad tahavad õnnelikke lapsi. Ma ütlen neile: te olete hullud, te ei saa õnnelikke lapsi, te ei tea lastest midagi. Kui teate kedagi, kes on olnud väga õnnelik kolm kuud järjest, palun tutvustage mind temaga. Kui olla neli-viis minutit õnnelik, siis see on juba väga hea päev. On normaalne tahta, et lapsed oleksid õnnelikud. Aga kui te teete oma lapse õnnest projekti, siis see pole õige. Mõelge ise — kui teil on kallim, kes tahab teid teha kogu aeg õnnelikuks, siis see ajab hulluks. Siis tekib tunne: mine ära. See ei tööta. Ma ei taha tunda kohustust olla õnnelik 24 tundi päevas. Kui sa tahad mind tõesti õnnelikuks teha, siis ole sina ise, nii palju kui võimalik. Ära küsi mult kogu aeg, kuidas ma end tunnen, ära teeninda mind kogu aeg. Kui mul on vaja hoidjat, siis ma palkan ta. Aga ole lihtsalt sina ise, ja siis ma mõnikord olen õnnelik, mõnikord mitte.

  • Eestis on praegu suur arutelu selle üle, kas on õige teha katseid juba esimesse klassi astuvatele lastele.

Need on erakoolid?

  • Ei, avalikud koolid.

See, kui vanematel on õigus vabalt valida, kas laps läheb ühte või teise kooli, on õige. Aga see, kui koolidel endil on õigus lapsi selekteerida, ei ole päris normaalne. Jutt, et kõik peavad minema ülikooli, on minu arvates väga rumal. Paljud vanemad tahavad, et nende lapsed oleksid saavutajad. Aga lastelt ei pea lapsepõlve ära võtma. Lastel peab olema võimalik mängida, aeg-ajalt niisama lakke vaadata. Ma rääkisin just Taiwani kirjastajaga, kes ütles, et kõige populaarsematesse lasteaedadesse pääsemiseks tuleb kahe ja poole aastaselt sooritada kolm sisseastumiseksamit. Neid lapsi, kes pole saanud muusikatunde, õppinud tennist ega ujumist, ei võeta sinna vastu! Amy Chua, kes kirjutas „Ematiigri sõjalaulu”, ütleb, et kui sa tahad, et su laps mängiks klaverit, siis pole seda, et ta harjutaks tund aega, raske saavutada. Aga kui laps mängib klaverit vaid tunni päevas, ei saa ta piisavalt heaks, et midagi saavutada — harjutada tuleks neli tundi päevas! Ja see ei ole lihtne. Ütluses, et kui sa tahad arendada mõnd annet, siis see pole kuigi lõbus senikaua, kuni sa pole selles asjas hea, on väga palju tõde.

  • Te räägite palju sellest, kuidas lapsi kasvatada. Aga üha enam inimesi heaoluühiskondades otsustab tänapäeval lastest sootuks loobuda…

Jah. Pöördume korraks veel tagasi selle teema juurde, et vanemad tahavad endale õnnelikke lapsi. Olla õnnelik on sama lihtne kui olla armunud. See kestab teatud perioodi. Ja siis näitab aeg, kas sa suudad ka armastada. Aga ei pea otsima seda, kes suudab mind õnnelikuks teha — ainult mina ise pean end õnnelikuks tegema. Partnerit otsides tuleb otsida seda, kes suudab tekitada mulle õiget sorti probleeme. Inimest, kes on väljakutse, et ma areneks õiges suunas, mitte lihtsalt ei kordaks taas kõike seda, mis on juba juhtunud. Paljud naised ütlevad: kui ma tahan elada mehega, siis see peab olema inimene, kes mu elu rikastab. Kui ta seda ei tee, siis parem on elada omaette. Näiteks paljud itaalia naised ei taha lapsi, sest itaalia mehed on nagu igavesed teismelised, kes elavad 50. eluaastani ema juures, kes annab süüa ja hoolitseb. Naised on tiigrid ja nemad selliseid kassipoegi ei taha. Ma arvan, et see on paljulubav, kui naised rikuvad reegleid ja ütlevad emale, kui too küsib, millal lapselapse saab: võib-olla ei saagi, sest ma pole kindel, et tahan lapsi. Mina isiklikult ei karda, et maailma ähvardaks alarahvastatuse oht. Tööstus on küll sellepärast mures, jah.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare