Lahutus polnud tingitud minu haigusest, vaid suhtumisest, et ma olen ju nii eriline ja kuidas ta siis ei mõista mind


Lahutus polnud tingitud minu haigusest, vaid suhtumisest, et ma olen ju nii eriline ja kuidas ta siis ei mõista mind
Foto: Unsplash

Nüüdseks olen lahutatud. Tütar on praegu teismeline, temaga olen haigusest rääkinud. Ta ju mäletab, kui olin haiglas ja ma pole tema ees sellest saladust teinud. On parem, kui ta teab...

Annika (34, nimi muudetud) on pealtnäha tavaline noor naine — kasvatab teismelist tütart, käib tööl, on ühiskondlikult aktiivne ja lõpetab ülikooli. Miski ei viita sellele, et viis aasta tagasi pandi talle skisofreeniadiagnoos, kirjutab Kaire Talviste lehel siinjapraegu.ee

Kohtume Annikaga Tallinna Vaimse Tervise keskuses. Seal aitab ta inimestel psüühikahäiretest taastuda ja tööturule naasta. Miks just tema? Sest ta ise on oma vaimuhaigusega ilusasti toime tulnud ja tahab lootust jagada teistelegi. Pärast mitmeid psühhoose sai Annika lõpuks viie aasta eest diagnoosi: paranoidne skisofreenia. Sellest peale on ta teinud teadlikke valikuid, et psühhoosid enam ei korduks. Suur abi oli talle psühholoogi juures käimisest. Lugu ise sai alguse siis, kui Annika oli 20-aastane ja ülikooli lõpetamisest puudu veel vaid lõputöö.

Mis juhtus?

Õppisin ülikoolis ja ühel hommikul kuulsin mingeid imelikke hääli. Ma ei saanud aru, kas need olid mõtted või päris hääled, aga tean, et need olid väga vaenulikud ja halvustavad ning kestsid nädalaid. Ma ei tahtnud uskuda, et olen psüühiliselt haige, aga tundsin samas, et see pole õige asi. Meil olid just olnud loengud psüühikahäiretest. Rääkisin emale oma kahtlustest ja otsustasin haiglasse minna. Talvel läksin haiglasse ja alles kevadel sain välja. Prooviti erinevaid ravimeid, aga sobivat ei leitud, osalesin grupiteraapias ja käisin psühholoogi juures. Lõpuks allusin ravile.

Seotud lood:

Lahutus polnud tingitud minu haigusest, vaid suhtumisest, et ma olen ju nii eriline ja kuidas ta siis ei mõista mind.

Loe veel

Abiellusin ja sain lapse. Sel ajal kui ma last rinnaga toitsin, siis ma ravimeid ei võtnud. Hiljem arvasin, et mul pole neid vajagi. Kui tööle läksin, tuli esimene tagasilöök, käisin arsti juures ja hakkasin taas rohtusid võtma. Mõne aasta pärast lahutasin abielu. Lahutus polnud tingitud minu haigusest, vaid suhtumisest, et ma olen ju nii eriline ja kuidas ta siis ei mõista mind. Hea oli tuua haigust esile. Olin noor ja kompromissivalmidus polnud eriti suur. Asjad olgu minu moodi või siis ei kuidagi.

Mõnda aega sain kenasti hakkama, aga uues töökohas hakkasin taas kuulma, et inimesed räägivad minust halvasti. Siis ma olin nii sügavas psühhoosis, et ma tõesti ei saanudki aru, et see on haigusest. Sattusin tagasi haiglasse ja püüdsin seal endal veene läbi lõigata. Järgmisel hetkel tundsin end aga juba väga hästi, mul oli eufoorilise mania seisund. Suhtlesin kõigiga. Ma pole muidu pretensiooniks ega kamandav, aga haiglas käitusin nagu valitsejanna. Ma polnud adekvaatne ja tagantjärgi saan ise ka sellest aru. Sain elektrišokkravi, mis pühib mõneks ajaks mälu ära, aga kõik tuleb hiljem uuesti meelde. Mul hakkas enda pärast tohutult häbi.

Kuidas jõuti õige diagnoosini?

Viie aasta eest oli mul viimane psühhoos. Mulle näis taas, et mind jälgitakse ja kuulatakse pealt autost, mis oli minu korteri akende alla pargitud. Tegin oma kodus vannitoas uue enesetapukatse. Viimast korda. Ema helistas mulle sageli ja kui ma tema kõnele ei vastanud, hakkas muretsema ja tuli kohale. Ta sai õigel ajal jaole.

Mõtlesin hiljem, et kuidas ma võisin olla nii mustas augus, et endale käe külge panin!

Sattusin taas haiglasse ja saingi lõpuks diagnoosi ning õiged ravimid. Hakkasin regulaarselt psühholoogi juures käima. Minu jaoks oli tähtis, et ma suudaksin oma lapsele olla täisväärtuslik ema. Mõtlesin hiljem, et kuidas ma võisin olla nii mustas augus, et endale käe külge panin! Sain endale väga hea psühholoogi ja temast oli väga palju abi.

Kuidas mõjus teadmine, et sul on psüühiline haigus?

Selleks ajaks, kui ma selguse sain, olin ma juba väga kaua vastust oodanud. Kartsin juba, et on mingi hullem isiksushäire ja see oleks olnud mulle tõsine hoop. Kui selgus, et paranoidne skisofreenia, siis seda olin vaikselt kahtlustanud. Olin haiguse kohta lugenud ja see sai kinnitust. Süda jäi rahule. Tedamine on parem kui teadmatus.

Kas usud, et psühhoosid on jäänud minevikku?

Jaa kindlasti. Praegu on mul kindel tunne, ma ei kujuta ettegi, et selline situatsioon võiks korduda. Olen stabiilsem ja tugevam ning mingid asjad enda jaoks selegeks mõelnud. Enne viimast episoodi oli enesehinnang väga madal. Lahutatud, tööst ilma jäänud, kõik kasvas üle pea. Keegi ei väärtusta mind, ju ma siis polegi midagi väärt. Enesehinnag oli nullilähedane. Sellepärast ma uskusingi, et teised räägivad minust nii halvasti. Tegelikult peegeldus ju selles minu enda enesehinnang.

Olen juba märganud, et kui omavoliliselt ravimid olen ära jätnud, on mingi aja jooksul tulnud tagasilangus.

Praegu on enesetunne stabiilsem, enseusku on rohkem. Isegi kui keegi ütleks mulle halvasti, ei võtaks ma seda enam niimoodi hinge. See haigus on mind inimesena palju kasvatanud ja arendanud. Ravimeid võtan ka kogu aeg. Olen juba märganud, et kui omavoliliselt ravimid olen ära jätnud, on mingi aja jooksul tulnud tagasilangus. See on ka stressitaluvuse asi, aga pole ju võimalik elada nii, et su elus stressi polegi.

Mind toetab minu perekond ja teadmine, et mul on laps. Minu elul on mõte. Sõbrad olid minu pärast väga mures ja kui hakkasin jälle väljas käima, olid nad minu üle rõõmsad ja see andis eneseusku. Ma ei vaadanud elu enam läbi mustade prillide. Kui lähedased toetavad ja pingutavad ja siis tunnen ise ka, et pean end kokku võtma. Olen kogemusnõustajana näinud, et neil, kel tugivõrgustikku pole, nendeni on palju raskem jõuda.

Kuidas sinu elu praegu kulgeb?

Käin tööl, töötan erivajadustega inimestega. Rohkem täpsemini ei taha ma öelda, sest minu töökaaslased ei tea, et mul on selline diagnoos. Hetkel ütlen, et see ei puutu neisse, sest ma tulen endaga toime ja mul pole mingit põhjust neile sellest rääkida. Samas, mine tea!

Ühest töökohast jäin ilma selle pärast, et mul läks tervis käest ära ja töökaaslased pidasid seda vastutustundetuks töösse suhtumiseks. Hiljem kui nad said teada, milles oli asi, siis nad küsisid, et miks ma sellest ei rääkinud. Aga kas ma oleks siis selle töökoha saanud? Tagantjärgi võib ju kõike öelda.

Millised on kõige imelikumad psüühikahäiretega seonduvad müüdid?

Et sa ei tule üldse toime. Eriti skisofreeniahaigete puhul arvatakse, et neid ootab ees hooldekodu. See ei pea paika, võin seda öelda nii enda kui mitmete teiste põhjal, kellel on sama diagnoos. Muidugi on see haigus väga individuaalne, aga kui sa endale oma seisundit teadvustad, võtad ravimit ja oma tervise eest hoolitsed, saad sa oma eluga hakkama.

Kardad sa seda, et psühhoos kordub veel?

Mul on hirmuunenäod, aga ilmsi ma sellele ei mõtle. Psühholoogi juures ma ka enam ei käi, sest kõik sai selgeks räägitud ja arutatud. Ta ütles, et kui tunnen vajadust, siis võin tagasi tulla, aga mul pole siiani seda vajadust veel tulnud. Praegu olen toeks teistele, kellel on psüühikahäire. Räägin oma lugu ja kuulan nende omi. Mulle on väga tähtis, et saan oma kogemusega kasuks olla. Noored loodavad sageli, et see on ühekordne episood, nagu ma isegi lootsin. Et see ei tulegi tagasi. Tuleb delikaatselt öelda, et ole igaks juhuks valmis.

Mida ütleksid neile, kes ei taha oma vaimuhaigusega toime tulla ja leppida?

Seda tuleb võtta kui eripära või erivajadust, millega peab tegelema, et see elu segama ei hakkaks. Sa ei saa selle vastu võidelda. See on asi, mida sa ise ei vali, see lihtsalt on ja mida siis teha! Keegi pole selles süüdi.

Selle diagnoosiga on võimalik kasvatada last, käia tööl ja lõpetada ülikooli.

Samas ei tasu ennast haletseda ega suhtuda endasse hinnaalandusega, et ma ei saa selle pärast midagi tehtud, et mul on see ja see. Olen ise nõnda nooremana palju teinud. See on endale õigustuste ostimine, aga elatakse ju igasuguste haigustega. Selle diagnoosiga on võimalik kasvatada last, käia tööl ja lõpetada ülikooli. Ma tean neid, kel on see juba õnnestunud.

Milline on sinu elu praegu ja millest unistad?

Praegu olen üsnagi rahul. Haigus on õpetanud mind päeva haarama ja hetkes olema. Enne olin rohkem kõrvaltvaataja ja unistaja, nüüd juhin rohkem oma elu. Ülikoolis jäi toona lõputöö vaid teha ja selle püüan lähiajal ära lõpetada. Tütar saab mul 11-aastaseks, temaga olen haigusest rääkinud. Ta ju mäletab, kui olin haiglas ja ma pole tema ees sellest saladust teinud. On parem, kui ta teab.

Igatsen, et minu kõrval oleks inimene, et oleks suhe kahe täiskasvanu vahel. Ma ei kordaks enam vanu vigu ega laseks haigusel suhte vahele tulla. Mõtlen, et kui suhe peaks tekkima, siis peaks ma talle oma haigusest rääkima. Siis mõtlen, et kui palju on neid, kes oleks valmis minusugusega elama? Siiski usun, et kui on õige inimene, siis pole probleemi. Ma pole teda lihtsalt veel leidnud.

Tallinna Vaimse Tervise Keskus

  • Loodud 2000. aastal eesmärgiga toetada psüühiliselt haigestunute taastumist ning pakkuda tuge pereliikmetele ning lähedastele.
  • Meeskonda kuuluvad sotsiaaltöötajad, psühholoogid, tegevusterapeudid ja -juhendajad, psühhiaatrid ja psühhiaatriaõed.
  • Töösse on kaasatud kogemusnõustajad, kes jagavad oma isiklikku haigusest taastumise lugu ja innustavad sel moel ka teisi.
  • Lisaks koolitatakse spetsialiste, kes oma töös puutuvad kokku psüühilise erivajadusega inimestega.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Psühholoogia SinuleAllikas: siinjapraegu.ee

Podcastid