Lapsed, kes kasvavad üles üksikvanemaga, armastavad teisiti
Üksikvanemaga kasvanud lastele avaneb romantilisest armastusest hoopis teistsugune pilt, kui neile, kes kasvasid üles n-ö normaalses, kahe vanemaga perekonnas.
Armastavad vanemad täidavad lapse elu positiivsete näidetega sellest, kuidas hilisemas eas suhtes olles hakkama saada. Isegi siis, kui lapsel on kaks vanemat, kes teineteist vihkavad, õpib ta midagi — täpsemalt seda, kuidas ja mida teha ei tohi. Ka see on kogemus.
Üksikvanema laps peab paljuski aga ise armastuse kohta teavet koguma. See on mitmeski mõttes sarnane sellele, justkui asuks inimene ilma vajaliku ettevalmistuseta uuele töökohale: õpib küll töö käigus, kuid oleks ju siiski hea teada, mis teda ees ootab.
Samas ei ole õige öelda, et üksikvanemate lapsed oleksid armastuse alal abitud. Nad lihtsalt peavad mõned asjad omal käel selgeks õppima ning hindavad partnerites teistsuguseid väärtusi.
1. Nad väärtustavad sisemist tugevust ja sihikindlust.
Üksikvanemad töötavad tihti mitmel ametikohal, õpivad ja kasvatavad mitut last. See küll tundub lihtne, aga tegelikult ei ole.
Tuleb ette hetki, kui tekib tahtmine alla anda. Kuid lapsed tänavad hiljem, kui üksikema või -isa seda siiski ei teinud.
Koos tugeva vanemaga kasvanud lapsed imetlevad selliseid inimesi, kellel on iseloomu ja sihikindlust toime tulla ka rasketes olukordades.
2. Nad on iseseisvamad ja vajavad hingamisruumi.
Kui üksikvanema laps just ühiskonna kõrgeimates kihtides lapsehoidja järelevalve all üles ei kasvanud, veetis ta ilmselt palju aega iseendaga ajal, mil ema või isa töötas.
Õppis süüa tegema, oma asjade eest hoolitsema ja enda eest seisma. Iseseisvalt veedetud aastad õpetasid talle, et ka üksi võib hakkama saada.
Sestap võib ta tunda end ebamugavalt või koguni süüdlaslikult, kui suhtes olles keegi teda kõikides asjades kogu aeg aidata püüab, isegi siis, kui see inimene teda armastab ja teeb seda suurima rõõmuga.
Üksikvanema peres kasvanud lapsega suhet luues tuleks sellise võimalusega arvestada.
3. Vanema mõju on üsna tugev.
Kui lapsel on olemas mõlemad vanemad, saab ta eluks kaasa tasakaalustatud pildi, nii üldiselt kui suhete valdkonnas. Üksikemaga kasvanud lapsel on neile asjadele paljuski aga naiselik vaatenurk — nii suhtes eksisteerivatele vajadustele kui tunnetele. Ja isaga kasvanud lapsed näevad armastust mehelikult. Emaga kasvanud poiste (ja isaga kasvanud tüdrukute) olukord on aga veelgi keerulisem.
Loomulikult on iga inimene erinev, kuid ei maksa imestada, kui avastad, et ilma isata kasvanud mehes pole grammigi rüütellikkust või emata sirgunud naise ütlus „minuga on kõik korras“ tähendab tegelikult risti vastupidist.
4. Nad võivad seotust peljata.
Vanema purunenud suh(t)e(d) võivad last jälitada kogu elu ning muuta ta pelglikuks, kui asi puudutab armastatud inimesele lubaduste andmist ja temaga seotust. Nad kardavad korrata vanema tehtud vigu ega pruugi koheselt hüüda ka hurraa abielule ja lastele.
See ei tähenda, et nad oleksid enda sidumise ja abielu vastu, sugugi mitte. Need asjad võtavad üksikvanemaga kasvanud lapsel lihtsalt rohkem aega. Partner peab nendega kannatlik olema.
5. Nad on tugevad ning nende peale võib loota.
Kuna üksikvanemat pole sageli kodus, kui laps väike on, kasvavad võsukesed teistest lastest kiiremini suureks. See protsess pole alati kerge, kuid katsumused muudavad tugevaks. Ning nad saavad saavutatud tugevust hilisemas elus kasutada.
Me kõik oleme oma kasvukeskkonna produktid. Ning on hea teada, millises keskkonnas meie partnerid üles kasvasid — see aitab suhet paremaks muuta.
Allikas: yourtango.com
