Teises peres kurtis üks naine, et kui ta väike oli, koges ta pidevalt üksindust ja hüljatust, kuna vanemad tarvitasid alkoholi ja jätsid ta tihti hooletusse. Ta hakkas juba varakult tööle ja pidi ise oma eluga hakkama saama. Esimene armumine tuli varakult ja paraku mehesse, kel oli samuti alkoholiprobleem. Suhe lõppes valusa lahkuminekuga. Naine valis teadlikult järgmiseks partneriks mehe, kellel polnud viinaviga,ja kodune õhkkond oli tema arvates igati rahulik. Mõlemad pühendusid tööle, kodule ja lastele. Suur oli aga naise segadus ja mure, kui nende teismelisel pojal tekkisid koolis käitumisega probleemid ja ühes vihahoos purskas ta emale: „Sul on ükskõik,kas ma olen olemas või mitte. Sa ei tea, mida ma mõtlen või tunnen - sind ei huvita. Sul on tähtis vaid töö, söök ja riided, mitte see, mis minuga toimub!" 
Naine oli andnud endast parima, et pakkuda lasteleturvalist kodu, kuid nii, nagu temalt polnud mitte keegi kunagi küsinud, mida ta mõtleb,  tunneb või vajab, ei osanud ka tema seda oma lastelt küsida.