Ülekaal

Kas tõesti on üha rohkem lapsi juba lasteaiaeas liiga paksud? See vastab vaid osaliselt tõele. "Mitte pakse lapsi pole rohkem, vaid nende ülekaal suureneb," selgitab dr Herbert Renz-Polster. "Kes varem oli pontsakas, on tänapäeval paks. Kes varem oli paks, on tänapäeval rasvunud." Sellel on oma tagajärjed. Dr Renz-Polster: "Paksudel lastel kujuneb kergemini välja suhkruhaigus ja tekib kõrgvererõhutõbi. Lisaks kannatavad nende liigesed, mis kuluvad kiiremini."

Silma torkab, et paljud vanemad ei saa arugi, et laps on liiga paks. Laps on tugeva kondiga, mis siis? Arst toob aga siinkohal ühe iseloomuliku näite. Kolmeaastane tüdruk Alisa kaalus oma ühemeetrise pikkuse juures 21 kilo ehk 6 kilo üle keskmise. Vanemad, kes ka ise kopsakama kehaga olid, ei pidanud seda sugugi probleemiks. Dr Renz-Polster: "Me käisime koos Alisa päevakava läbi, kirjutasime üles, mida ta sööb, joob ja kuidas mängib. Tuli välja, et Alisa tarbis palju rohkem kaloreid, kui tal vaja on. Tema lemmikjook oli limonaad ning väikest nälga kustutas ta küpsistega. Need toiduained sisaldavad palju kaloreid, mida organism kulutab ainult siis, kui inimene palju liigub, mitte nagu Alisa, kes ainult liivakastis mängis."

Õnneks ei pea paksud lapsed tingimata hakkama kiiresti dieediga alla võtma. Kuna nad veel kasvavad, muutuvad nad kaalu säilitades automaatselt saledamaks. Dieetide asemel peaks olema eesmärgiks igapäevase toitumise muutmine ning liikumise suurendamine. "Muidu tuleb probleem täiskasvanuikka kaasa," räägib dr Renz-Polster.

Siinkohal tuleb vanematel palju tööd teha ja järjekindel olla. Laps peaks janu kustutama siiski vee, mitte limonaadiga. Küpsiste asemel tuleb vahepalaks valida õun või midagi muud värsket. (Lapsevanemad peaksid ka enda toitumisharjumused siinkohal üle vaatama, et lapsele mitte halba eeskuju anda.)

Muud moodsad lastehaigused

Käitumishäired

Siia kuuluvad muu hulgas voodimärgamine pärast viiendat eluaastat, roojapidamatus, kompulsiivne käte pesemine, agressiivsus ja äärmuslik rahutus. Eelkõige viimase häda üle kaebavad lapsevanemad viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal üha enam. Näiteks Ando vanemad. Tänaseks nelja-aastane Ando oli juba imikuna äärmuslikult rahutu ja häälekas.

Liikumine võib rahutut last aidata

Aastatega karjumine vähenes, kui rahutus pigem süvenes. Kuni tänaseni ei anna Ando oma vanematele ei päeval ega ööl rahu. Ka lasteaias torkab ta silma, sest jookseb kogu aeg ringi, ärritab teisi ning segab mängimise ajal.

"See ei ole sugugi üksikjuhtum," ütleb Müncheni lastearst dr Bernd Simon, "meie lapsed muutuvad üha rahutumaks." Kuigi tõelise hüperaktiivsuse ja tähelepanu puudulikkuse sündroomiga (ADHS) laste arv ei ole ametlikult kasvanud. See on viie protsendi ringis.

Siiski pannakse ADHS-i diagnoosi sagedamini kui varem. Miks? Dr Simon: "Selle põhjuseks on, et lapsevanemad, arstid ja psühholoogid panevad tähelepanu puudulikkusele suuremat rõhku. Teiseks aitab sellele kaasa meie maailm, mis muutub üha kiiremaks, valjemaks ja tihedamaks. Katkematu liiklus tänavatel, ajasurve, mis rõhub kõiki vanemaid, raadiost pidevalt tulev müra, telesaadete tulv - kõik see tekitab rahutust. Lisandub veel see, et üks oluline pingemaandaja jäetakse tihtipeale ära: liikumine!" Paljudel lastel pole võimalust end välja elada. Korterid on tihtipeale liiga väikesed, kõnniteed ja tagahoovid täis pargitud ning vaba maalapp harv nähtus.

Ando vanemad leidsid muu väljapääsu: nende poeg hakkas käima metsas asuvas lasteaias, kus ta saab oma jõu ülevarudest lahti. Ning teda kasvatatakse nüüd teistmoodi - plaanipärasuse ja tagajärgede abil. Ärkamiseks, söömiseks ja magamaminekuks on nüüd kindlad ajad ja rituaalid; lõunauinak on kohustuslik ning kui Ando mõne pahateoga hakkama saab, peab ta oma tegude üle järele mõtlema. Dr Simoni arvamus: "Rahutud lapsed vajavad teistest rohkem regulaarse rütmi järgi kulgevat argipäeva, mis annab neile rahu ja kindluse."

Lisaks saatis lastearst perekonna täpse diagnoosi saamiseks lastepsühhiaatri poole ning soovitas vanematel vanemakoolitusele minna. Emadele-isadele õpetatakse seal oma rahutu lapsega ümber käima.

Allergiad

Ligi 17 protsendil kõigist lastest on mõni allergia. Selle ennetamiseks pole praktiliselt mingeid võimalusi: lisaks on ennetamine mõistlik vaid riskilaste puhul, kelle vanematel on samuti allergia. Selleks, et laps oleks allergiatele siiski vähem vastuvõtlik, annab Dr Renz-Polster järgmised soovitused:

Raseduse ajal:
alates 36. nädalast võtta kaks korda päevas üks Lactobazillus GG kapsel. See piimhappebakterite sort avaldab positiivset mõju lapse immuunsüsteemi arengule.

Sünnituse ajal:
laps tuleks võimalusel sünnitada loomulikul teel. Bakterid, mida laps saab vaginaalse sünnituse korral, on tema immuunsüsteemile kasulikumad, kui need, mida ta "pärib" keisrilõike korral.

Imikueas:
last tuleks imetada ning esimese kuue elukuu ajal Lactobazillus'te manustamist jätkata! Rinnapiimaasendajat saavatele lastele tuleb kuus kuud järjest anda ühe kapsli sisu päevas. Muu hulgas ei pea pudelipiim olema tingimata hüpoallergeenne; see, kas hüpoeallergeenne toit ennetab jätkusuutlikult allergiaid, on siiani ebaselge. Proovida tasub pre- ja probiootikumidega rikastatud imikutoite.

Lisatoidu andmine:
lisatoitu ei tohi anda enne neljandat elukuud. Lehmapiima tuleks esimesel poolaastal täielikult vältida ning teisel poolaastal anda seda ainult vähesel määral, näiteks pudru sees või jogurti kujul.

Piimhappebakterid mõjutavad positiivselt immuunsüsteemi

Kui laps on juba allergiline, võivad lapsevanemad valida mitmesuguste teraapiate vahel - nii tavameditsiiniliste kui ka alternatiivsete vahel. Enne otsustamist tuleks pöörduda nõu saamiseks allergoloogiaalase väljaõppega lastearsti poole. Allergiaekspert suunab lapse vajadusel edasi naha-, kopsu- või kõrva-kurgu-nina-arsti juurde. Dr Renz-Polster: "Hea, kui vanemad on kõigele avatud. Mõnikord on ideaalseks lahenduseks tavameditsiiniliste ja alternatiivsete meetodite kombinatsioon."

Kõnehäired

"Kui lapsel on rääkima hakkamisega raskusi, saadan ta kõigepealt alati kuulmistesti tegema," räägib dr Simon. Lastearst teab pikaajalise kogemuse põhjal: "Kuulmishäired on kõige sagedasem kõnehäirete põhjus."

Järgmiseks põhjuseks on vanematepoolne puudulik tugi. Dr Simon: "Paljud vanemad ei tea, kuidas lapsega rääkida, et ta rääkima õpiks. Imikuga saab rääkida kõrinast ja lutipudelist, väikelapsega pudrust ja mänguasjadest, igas vanuses lastele meeldib, kui neile laulda või lugeda. Nii suudavad nad end hiljemalt neljandaks eluaastaks arusaadavalt väljendada."

Motoorsed häired

6-aastasel Brunol kukkus veel hiljuti pidevalt midagi maha või ta tegi endale haiget. Kooliküpsuse testi ajal lastearsti juures komistas Bruno kukesammudega kõndimise ajal, ei suutnud palli püüda ning naerunäo asemel joonistas mingi ploomisarnase kujutise.

"Üha rohkematel lastel on taolised peen- ja jämemotoorika probleemid," räägib laste- ja noortearst dr Bernd Simon. Põhjus: nad ei harjuta piisavalt. Nii peenmotoorikaga seotud oskusi nagu meisterdamine ja joonistamine kui ka jämemotoorikaga seotud oskusi nagu pallimängud, hüppamine, ronimine harjutatakse moodsa lapse elus tihtipeale liiga vähe. Siin sõltub palju ka sellest, kui palju mängitakse õues lastehoius ja kodus.

Meisterdamist ja müramist on moodsa lapse elus tihtipeale liiga vähe.

Miks see nii on? Vanemate hea tahte puudumise tõttu igatahes mitte. Pigem sellepärast, et vanemad ei tea võib-olla täpselt, mida kõike laps terve arengu heaks vajab. Dr Simon: "Paljudel pole mingit ettekujutust, mida lapsega peale hakata. Kuidas nad peaksidki seda teadma? Ka nendega ei tegeletud omal ajal. Bruno ema armastab oma poega ja ning tal on parimad kavatsused, kui ta oma lapse liikumise ja meisterdamise asemel pooleks päevaks teleri ette paneb ega välja mängima luba. Teler hoiab last kontrolli all ega lase tekkida lapse ja isa vahelisel konfliktil. Isa töötab nimelt öises vahetuses, magab päeval ning saab pahaseks, kui Bruno ta kogemata mänguhoos või joostes üles ajab. Toas peab Bruno olema seetõttu, et maja ees on tiheda liiklusega tänav ning lähim mänguplats on kaugel. Ja ongi surnud ring ning lapse areng pärsitud.

Kuid Bruno elus on siiski toimunud palju muutusi. Tema pere elab küll endiselt tiheda liiklusega piirkonnas ja isa töötab endiselt öösel. Dr Simon teab, mis teda aitas: "Bruno on juba aasta aega käinud lasteaias, kus lastega mängitakse teadlikult peen- ja jämemotoorikat arendavaid mänge. Kui laps poleks sinna kohta saanud, oleksin talle arengu parandamiseks määranud endoteraapia või psühhomotoorika ravi".

Ülekaalust, allergiatest ja käitumishäiretest on ka Eesti lastaaialaste puhul viimasel ajal rohkem rääkima hakatud. Praegu on meie laste olukord sellevõrra parem, et laste arenguga tegeletakse intensiivselt ka enamikus tavalasteaedades, mitte ainult spetsiifilistes nagu paljudes teistes Euroopa riikides, kuid kodune laste keskkond kipub juba sarnanaema eelpool kirjeldatud Saksamaa laste omaga. Vanemad panevad lapsed lihtsalt telerite ja arvutite taha, sest nii rahmeldavad nad vähem ringi, segavad tööst väsinud vanemaid vähem ja ei aja tuba sassi. Selle tulemuseks võivad olla aga laste suhtlemis- ja käitumisprobleemid.