"Laste sünniks ei pea olema armastust, sooviks abielluda aga küll!"

Viimasel ajal on aina sagedasem, et pulmas saadavad pruutpaari pidurõivais põnnid. Millest selline trend? Ja kas "paber" on pärast laste sündi veel vajalik?

Värskes Pere ja Kodus jagavad oma muljeid naised, kes abiellusid väikeste laste kõrvalt.

Kadi: Oma tuttavate pealt saan öelda, et laps tundub tõesti olevat piisavalt tugev side ja paljude jaoks pole abielu nii oluline. Olin isegi enne seda meelt, kuid pärast Villemi sündi tabas mind meelemuutus. Eelistan abielu kooselule, sest lapsega on igasugune asja­ajamine niimoodi lihtsam, kindlustunne suurem ja ka riiklik tagala tugevam.

Meie laps oli poolteist, kui abiellusime. Meile tundus kuidagi loomulik just niipidi. Enne lapse sündi olime koos olnud vähem kui kaks aastat ega olnud omadega veel sealmaal, et abielust rääkida. Just peale lapse sündi võib armastus nii suureks kasvada, et ainus võimalus on oma lapse emast teha “aus naine”. Abielu ja pulmad on ka üsna kallis lõbu. Kui on suured plaanid, siis see eeldab raha kogumist ja võib juhtuda, et selle aja sees sünnibki üks väike vahva tegelane.

Gretlyn: Kui laps oli sündinud, hakkasid praktilised küsimused abiellumist päevakorda tooma. Samuti sai määravaks, et kui valime lihtsalt kooselu, siis on minul ja lapsel erinev perekonnanimi.

Arvan, et beebi sünd paneb inimesi otsima kindlust. Abielu on justkui avalik kinnitamine teineteisele, et võtame selle teekonna üheskoos ette ega murdu raskuste ees. Meile oli abiellumine peale lapse sündi justkui asjade loomulik jätk. Laps seob kaks inimest kokku mitmeks aastakümneks ja abiellumine on traditsiooniline viis oma pühendumuse kinnitamiseks.

Kaisa: Ootasin juba Oskarit kandes, et Eimar tuleks ühel päeval minu juurde sõrmusega. Eimaril, tagasihoidlik maapoiss nagu ta on, oli aga vaja pisut kauem aega selle suure sammu astumiseks. 2015. aasta emadepäeval viis ta mind Tamme-Lauri pühapuu alla, mis on mulle väga südamelähedane koht. Hakkas rääkima tammepuu tugevusest, meie suhtest ja oli üldse selline naljakas. Mina veel mõtlesin, et ei tea, mida ta nüüd ajab... kuni ta laskus ühele põlvele ja esitas s e l l e küsimuse. Suurest rõõmust hüppasin talle muidugi kaela ja vastuseks oli kõigutamatu j a h.

Kooselu on üks asi, laste saamine teine, kuid abielu – selle kõige pühama tõotuse andmine üksteisele – on see, mis lõplikult seob. Samuti on abielus olles lihtsam lastele selgitada pere­mudelit. Kindlasti lihtsustuvad ka mingid praktilised asjad: kasvõi lastega reisimine, ühine tulu­deklaratsioon. Aga see pole peamine põhjus abielluda. Laste sünniks ei pea olema armastust, sooviks abielluda aga küll. Pelgalt laste pärast abiellumine on pigem möödunud aja nähtus. Abiellu astud ikka kogu eluks – see ei ole asi, mille viskad nurka, kui tahtmine tuleb. Igal probleemil on lahendus ja abieluga võtad õiguse ja kohustuse teise inimese mured enda muredeks teha.

Meie tutvusringkonnas on lapsed paljudel, aga abieluranda pole veel jõutud. Vahel on põhjuseks see, et noorte enda vanemad on lahutanud või pole õnnelikult abielus. Teiseks võivad olla majanduslikud põhjused. Suguvõsad ja sõpruskond on suured ja peo pidamine ikka väga kallis lõbu. Kolmandaks tundub, et naised ootavad, et neid kositaks, aga mehed kuidagi ei julge või ei oska.

Rõõmu lastest on veel palju-palju rohkem, kui su kõrval on inimene, keda jäägitult armastad, kes jagab kõiki muresid ja rõõme, mis lastega seonduvad. Ka lapsed on õnnelikud ja terved, kui neid kasvatavad kaks inimest, kes armastavad teineteist nii palju, et on nõus andma tõotuse “kuni surm meid lahutab”.

Mind häiribki kõige rohkem see, kui lihtsalt abielu tänapäeval võetakse. Meie jaoks pole lahutus variant. Kui oled teinud teadliku otsuse – nii südame kui mõistusega – teist inimest armastada, suudad kõik probleemid seljatada. Või lausa nii tark olla, et mitte lasta neil tekkidagi.