Jaan arvab, et vanema pojaga tulid vägijoogid jutuks ehk 4–5 aastat tagasi ja noorema pojaga seetõttu varem. Ta ei usu, et on ideaalset aega lapsele alkoholist rääkida, lapsed arenevad erinevalt. Ta on hoidnud seda joont, et kui huvi tekib või teema kerkib, siis nad räägivad. „Kuid ma ei ela oma lastega koos, nii et neil on ka teisi mõjutajaid, nagu ema ja vanavanemad.”

Jaan ei mäleta olukorda, kus ta oleks näiteks veini joonud ja lapsed oleksid uurinud, miks isa neile ei kalla. „Aga näiteks eelmisel aastal olime autoga Euroopas ja Saksamaal jõi Julius teinekord mõnes kohvikus veerand klaasi õlut. Ma ei keelanud seda, kõik saksa lapsed jõid ka ja see tundus pigem normaalne.” Ka konjakit on isa vanemale lapsele mekkida andnud, kuid selle põlgas laps nii halvaks, et enam pole huvi tundnud. „Ma mõistagi ei arva, et peaksin lastega koos alkoholikapi sisu degusteerima, aga kui laps küsib, annan mekkida. Ma ei ole nii resoluutsete käskude pooldaja, et ütleksin lapsele – sina küll midagi ei saa.” Lastešampusesse suhtub Jaan positiivselt – kui on magus kihisev jook, mida kannatab täiskasvanute kombel klaasiga kokku lüüa, tahavad lapsed seda loomulikult teha.

Kindlasti on Jaan hoidunud laste seltskonnas rohkemast napsutamisest kui paar klaasi veini toidu kõrvale, näiteks pere maakodus. Seetõttu tunduks ka veider ning kahepalgeline lastele öelda, et see on jube ja ärge ise nii kunagi tehke. „Mõttetu on 14-aastasele poisslapsele selgitada, et ära sa kunagi joo,” arvab Jaan, lisades, et talle tundub, et noored joovad praegu vähem kui varem. „Aga ma arvan, et ei pea endast ka kohutavalt välja minema, kui laps purjus peaga koju tuleb. Kahju muidugi, kui see juhtub, kuid hommikune pohmell on ise juba päris suur karistus. Küll siis saab ka rääkida, et kuidas siis oli.”

Üldiselt aga on alkohol Jaan Vare meelest narkootikum nagu iga teine, lihtsalt legaalne. Seepärast ei mõista ta alkoholi reklaamimist, ka võiks kraadiga jookide müüki oluliselt piirata.

Koksu tehakse pidupäeval

„Laps ei käitu kunagi selle järgi, mida sa räägid, vaid selle järgi, mida sa teed,” teab Kalev Pihl, 15-aastase Indreku, 13-aastase Pireti ja 8-aastase Birgiti isa. „Pigem on silmakirjalik, kui lapsevanem räägib, et alkoholi tarbimine on kahjulik ja kole, seda absoluutselt ei tohi teha, ja järgmisel hetkel näeb laps vanemat toidu kõrvale veini nautimas. See pigem degradeerib lapsevanemat lapse silmis – laps saab aru, et see on valskus. Pigem öelda, et kallis sõber, see on vein nende söökide kõrvale, sina oled laps ja seda ei saa. On palju asju, mida sa tahaksid teha, aga ei saa, sest sa oled veel liiga noor.” Kalev lisab, et kusagil pärast laste 10-aastaseks saamist pole nad abikaasaga keelanud alkohoolseid jooke maitsta, kui lastel on olnud tõsine huvi proovida.

Paljudel lastel on üks esimesi kokkupuuteid alkoholiga pidulikel puhkudel, mil kihisevaga täidetud pokaale kokku lüüakse. „See on ehk igale lapsele suhteliselt varakult selge, et moel või teisel on see klaaside kokkulöömine üks traditsioon ja tähtis asi”, kõneleb Kalev, kes pole ise alkoholi tarvitanud viimased 20 aastat. Tema peres pole „koksu” tegemise kommet pidurdada püütud, lapsed teevad seda lihtsalt mõne teise joogiga, olgu siis morsi või lastešampusega. „Ma arvan, et nõnda tunneb laps end palju paremini kui siis, kui talle öeldakse, et tema ei saa, tema klaas jääb tühjaks,” selgitab Kalev. „Oma lapsepõlvest mäletan, et see ilmajäämise tunne oli hästi suur.” Oluline, et laps mõistaks – nii nagu on sünnipäev erakordne, on erakordne ka see jook ja klaaside kõlistamine. See on pigem märk, mis assotsieerub pidupäevaga, justnagu vahukooretort, mida samuti iga päev ei saa.

Lood isa lapsepõlvest

Pihlade pere lapsed on kuulnud palju alkoholiga seotud lugusid isa lapsepõlvest ja ehkki Kalev usub, et ükski jutt ei saa kunagi võtta ära kihku millegagi katsetada, siis on need kodused jutud ikkagi vist päris head olnud – tundub, et tema teismelistel ei ole huvi minna kusagile purjutama. „Samas ei usu ma väga siiralt, et üksnes lapsevanema juttude põhjal on võimalik lapsele selgeks teha, milline on maailm. Ilma seda puutumata. Ükski laps ei ole ju õppinud käima ilma kukkumata,” mõtiskleb Kalev. „Mul on väga raske ette kujutada inimest, kes saab 18 ja läheb seejärel poodi ning ostab ja maitseb oma esimese kraadidega joogi.”

Lapse alkoholi tarbimist ei tohi soodustada, aga kui lased tal saada täisealiseks ilma alkoholi proovimata ning tal tekib seaduslik õigus seda osta, siis pole tal ju piisavat aimu, mis on alkohol ja kuidas sellega ümber käia. „Lapsevanemana on ohjad selleks hetkeks antud. Mingis mõttes oleme siis oma õpetusega hiljaks jäänud,” arvab Kalev, kelle arvates tuleb lastele kindlasti õpetada vahet tegema, mis on tarvitamine, mis kuritarvitamine ning mis sõltuvus ja kuidas see tekkida võib.

Kalev usub, et kodused jutud ikkagi vist päris head olnud – tundub, et tema teismelistel ei ole huvi minna kusagile purjutama.

Kultuuriline keskkond mõjutab siiski rohkem kui õpetussõnad. „Kahjuks ja millegipärast on Eesti ühiskonnas okei öelda, et lõõgastumiseks lähen koju ja avan pudeli õlut. Kuni see on nii, on väga raske noori hukka mõista katsetamise ja kõige muu pärast,” tõdeb Kalev. „Ja mis puudutab dialoogi lastega, siis järelikult võiks see olla keskendunud sellele, millal, kuidas ja miks, mitte et „ei”.” Hästi oluline on tema kogemust mööda ka oskus laste juttu kuulates mõistvaks jääda ning õigel hetkel öelda, et ma saan sust aru. Mitte et nii on õige või vale, aga et ma mõistan sind.

Lapsed küsivad targasti

7-aastase Otto ja 4-aastase Loore ema Mari-Liis Pintson ei ole ka teadlikult valinud aega, mil lastele alkoholist rääkida. Need vestlused on toimunud igapäevastes olukordades, näiteks kui laps küsib, mis pudel see peolaual on ja miks tema ei tohi seda jooki maitsta. „Need jutuajamised võisid toimuda üsna varases eas, kui lapsed hakkasid rääkima ja küsimusi esitama. Nüüd on nad juba nii targad, et kui mõni lähedane täiskasvanu tarbib nendele tundmatut jooki, küsivad nad esmalt „kas siin on alkohol sees?” ja alles siis, kui saavad teada, et ei ole, küsivad, kas nemad ka tohiksid seda maitsta,” räägib Mari-Liis.

Nähes täiskasvanuid aiapeol veini või pärast sauna õlut rüüpamas, on päris loomulik, et laps uurib, millega tegu ja kas tema ka võib proovida. Sellistel puhkudel on Mari-Liis selgitanud, et see on täiskasvanute jook, mille sees on alkohol ning et lapsed ei tohi seda juua. Ta on öelnud, et alkohol võib panna pea ringi käima ja kui seda palju juua, võib mõni inimene teha rumalusi ilma et ta ise aru saaks, et halvasti käitub. Ja kuna lapse keha ei ole veel suureks kasvanud, siis võib tal ka väga väikesest alkoholikogusest ikka täitsa paha hakata ning tema keha ei pruugigi siis päris niimoodi suureks kasvada, nagu peaks.

„On olnud ka olukordi, kus seltskonnas on esindatud ka kangemad alkohoolsed joogid ning laps on küsinud, miks mina seda ei joo. Olen ausalt vastanud, et see ei maitse mulle ja ei meeldi, kuidas see jook minule mõjub. Loodan, et sellega on nad saanud sõnumi, et isegi kui teised ümberringi joovad, ei pea mina seda tegema, kui see mulle tegelikult ei meeldi,” sõnab Mari-Liis. Tema arvates on olnud „tänuväärne õppematerjal” ka tänaval, bussis või mujal kohatud purjus inimesed, kes ebameeldivalt käituvad või segast juttu ajavad. Siis on saanud lastele selgitada, et see onu või tädi (või ka poiss või tüdruk) käitus nii, sest ta on liiga palju alkoholi joonud. Lapsed saavad sellisel juhul väga hästi aru ja näevad oma silmaga, miks alkohol halb on, ja aja jooksul see arusaam kinnistub.

Kindlasti ei peaks Mari-Liisi meelest alkoholi tarvitamist laste eest paaniliselt varjama, sest ei või teada, kuidas nad käituksid siis, kui ükskord vanemas eas sõprade seltsis alkoholiga kokku puutuvad ja kogu selle teemaga seotud uudishimu justkui paisu tagant välja pääseb. Kuid ta ei salli, kui täiskasvanud laste juuresolekul kontrollimatult joovad või ise väikestele likööri või õlut limpsida pakuvad.