Terved lapsed tulevad ka siis, kui nad millegi üle kurvastavad, väga kiiresti negatiivsusest välja, nad lülitavad end ümber ning mõni hetk pärast pisaraid on valmis juba hüppama ja lõbutsema. Lapsed ongi need, kes elavad veel maailmaga rahujalal.

Paljud meist, täiskasvanutest, tunnevad taas vajadust pöörduda oma algallikate juurde tagasi — harmooniasse maailmaga. Asume õppima lastelt, hakkame hindama siirast suhtlemist teistega, sellist, mis lubab meil jagada hingesoojust ja võtta sama vastu ka teistelt. Hakkame teadvustama oma sidet loodusega, õpime teda austama. Inimesed, kes on sellele teele asunud, on palju vastutustundlikumad ning püüavad teadvustada oma elu kõiki aspekte. See kõik käib ka vanemaks olemise kohta.

Aina sagedamini mõtleme sellele, millises maailmas ja kuidas meie lastel tuleb elada. Lapsed pole umbrohi ja kui nad hakkavad kasvama, kuidas juhtub, siis on ka tulemus vastav. Ometi võib minna mööda teist teed ning leida vastastikune mõistmine ja harmoonia oma lastega. Selleks on olemas mõningad printsiibid.

Foto: MartaLogina/momenti

Loomulik ei tähenda seda, et kõigel lastakse minna isevooluteed. Tegelikult tuleb aru saada lapse psüühika arengust. Sageli on vanemlikud ettekujutused sellest, millised peavad olema lapsed, mida nad peavad teadma, tundma, oskama ühes või teises vanuses, täiesti ebarealistlikud ega vasta lapse loomulikule arengutempole.

Last tuleb mõista, austada ja toetada, tungimata seejuures hoolimatult sisse tema maailma. Selleks on vaja õppida pidevalt edasi liikuma, saamaks teadmisi oma lapse arengust. Tänu teadmistele saavad vanemad paremini aru, mida laps maailmas tunneb, mida vajab, millised on ta iseärasused, millises arenguetapis ta parasjagu viibib.

Foto: MartaLogina/momenti

Tasub meeles pidada, et meie kõikide sees pesitseb ikka veel seesama väikene inimene, kes on alati loodusega seotud ning vaba sootsiumi rõhumisest. Psühholoogid nimetavad teda sisemiseks lapseks.

Lapsevanem elab üheaegselt kahes mõõtmes: lapsena ja täiskasvanuna. Läbi sisemise lapse võime me sõbrustada omaenda lapsukestega, tunda eredaid lapselikke emotsioone, imestada ümbritseva maailma üle. Mängudes võime olla nagu lapsed, keerukamatel hetkedel aga mõista lapsi läbi enda sisemise lapse; probleeme lahendada aga täiskasvanu vaatepunktist. Nii tunneb laps täiskasvanu tuge, mis võimaldab tal usaldada oma vanemaid.

Tänapäeval on hulgaliselt alternatiive laste kasvatamisel ja õpetamisel. Ometi pole siin oluline moega kaasas käia. Tuleb hoopis tähelepanelikult läbi mõelda valikuvariandid, võttes arvesse oma lapse individuaalsused ja vajadused.

Foto: MartaLogina/momenti
  • Lapse õige toitumise eest tuleb asuda hoolitsema juba ema raseduse ajal. Kui mees ja naine mõtlevad lapsesaamisele, oleks hea üle vaadata oma eluviisid ja toitumistavad. Tuleb õppida oma keha austama, siis on lihtsam õpetada last armastama oma keha — nii seest kui ka väljast.
  • Vanemad, kes püüdlevad loomulikkuse poole, on tähelepanelikud oma organismi vastu ning kuulatavad selle nõudmisi ja signaale. Tulevased emad tegelevad joogaga, toituvad ratsionaalselt, arutavad arstidega läbi, kui vajalikud on ikka neile määratud ravimid. Tulevased vanemad on häälestatud raseduse loomulikule kulgemisele, sünnitamisele ja toitmisele.
  • Rinnapiim on lapse esimene toit pärast sündi ning kindlustab soodsad tingimused tema arenemiseks.
  • Pärast kuuendat elukuud tutvub laps täiskasvanute söögiga. Teda tuleb harjutada naturaalse toiduga. Töödeldud toitusid olgu minimaalselt.
  • Me ei saa olla alati kindlad toiduainete kvaliteedis. Need, kelle jaoks see küsimus on oluline, leiavad alternatiivi ökotoidus. Teame ju, kui kahjulikud on toiduained, mis sisaldavad konservante, värvaineid, maitselisandeid. Ja ometi tarbime neid. Ning laps maiustab krõpsudega ning vorstivõileibadega. Vanemad õigustavad: „Ei saa end peita elu eest, ümberringi on nii palju keemiat ning kaasajal ongi selline elu loomulik”. Tegelikult on see passiivne minnalaskmise hoiak.
  • Alustada tuleb enesedistsipliinist — jätta oma menüüst välja kõikvõimalikud kahjulikud toidud või siis lubada selliseid „maiuseid” vaid haruharva.
Foto: MartaLogina/momenti

Kui suhted lapsega ei ole harmoonilised ega paku rõõmu, ei tohi käsi rüppe lasta. Uut teed pidi saab hakata astuma igast punktist alates. Tuleb otsustavalt alustada uutmoodi suhtlemist maailma ja oma lapsega.

Kui vanemate tunded oma laste vastu on negatiivsed, siis lisandub neile ka süütunne lapse ees ning sel juhul kannavad vanemad endas veel suuremat negatiivsust.

Et seda ei juhtuks, tuleb hakata enda kallal tööle. See ei saa lihtne olema, nõuab aega, jõudu, võimalik ka et materiaalseid kulutusi konsultatsiooniks spetsialisti juures. Vahel tulevad sellel teel ette tagasilöögid. Ja siis tuleb analüüsida tekkinud olukordi ning jätkata tööd enese kallal, kuni lõpuks kõik laabub.

Foto: MartaLogina/momenti

Selliste vanemate laste elu on täis keeldusid ja liigseid piiranguid. Kui kompvekid on kahjulikud, siis laps ei saa neid üldse. Kui on kahjulik vaadata telerit, siis visatakse see välja. Vahel kuulutatakse ebaloomulikeks ka teatriskäigud…

Liigsed piirangud on täiskasvanute oskamatus näidata lastele oma nõudmiste kasulikku poolt. Lastele tuleb rääkida, kuidas vanemad on jõudnud tehtud järeldusteni, otsusteni ja muudatusteni oma elus. Ka lastel peab olema teatav vabadus, mis vastab nende eale. Karmid raamid tekitavad sisemist protesti, psühholoogilist ja füüsilist pinget ning võivad esile kutsuda isegi haigusi pideva stressi, mahasurutud soovide ja emotsioonide tõttu. Seega peavad piirid lapse jaoks olema selged ning muutuma vastavalt eale. Kõige parem loomulikus kasvatuses on vanemate isiklik eeskuju.

Oska öelda „ei”

5-aastast last võivad ju pahandada vanemate teatud keelud: „Miks mu sõber võib, miks mina mitte?” Vastata võiks lihtsalt, et teie peres on see nii seatud. Seleta siiski lapsele kannatlikult, miks olete just selle tee valinud, mis on selle mõte. Selgita seda nii füüsilise kui ka emotsionaalse külje pealt. Lapsi tuleb õpetada tundma nende jaoks potentsiaalseid ohtlikke olukordi, neile tuleb rääkida nende valiku võimalikest tagajärgedest.

Foto: MartaLogina/momenti

Meile on tähtis armastada ja olla armastatud, elada armastuses. Vahel kardavad vanemad, kellel kasvab peres üksainuke laps, et neil ei jätku armastust teise jaoks. Armastust ei saa aga mõõta suurusjärkudega, see asub väljaspool inimeste matemaatikat.

Loomulikkuse poole pürgivates peredes kasvab reeglina rohkem lapsi. Lastel on hea, kui neid ümbritsevad õed ja vennad. Saatus on aga erinev, ja kui su peres kasvab üks laps, püüa rohkem suhelda hingelähedaste inimestega. Leia rohkem aega looduses viibimiseks. Side loodusega, tunne, et oled osake sellest mõjub tervendavalt kogu perele.

Seega pole loomulikkus ja maalähedus reaalsuses mitte üksnes metsaminek ega ka mitte keeldumine tsivilisatsiooni ja kultuuri saavutustest. See on oskus balansseerida meie organismi juhtivate loodusseaduste ja tänapäeva nõudmiste vahel. Loomulikkuse järgimine on töö iseendaga. Nii õpime austama kõiki elu ilminguid ning hindama oma elu igat hetke. Elu muutub külluslikuks ning just see on meie laste heaolu aluseks.

Foto: MartaLogina/momenti

Allikas: Moy rebenok