Merle Liivak: "Ee... kapiuks..."
Uus huvitav väljanägemine oli mulle kinkinud juba mitmeid pentsikuid olukordi ja dialooge. Kui tõmbasin päikseprillid eest, siis vaatasid mulle vastu kohkunud silmad ja vestluskaaslaste sõnad justkui takerdusid.
“Ee... kapiuks, jah?” – nii öeldes tõrjus võimalikku ebamugavustunnet ühe restorani perenaine. “Ah, see oli mu laps, kes müramise käigus mind kuklaga lõi,” pareerisin hoogsalt karmimaid kahtlusi. Aga nähes, kui püüdlikult inimesed selle peale noogutasid, tekkis tunne, et õhk oli umbusust siiski päris paks. Ja paraku meenus mulle lapsepõlvest ema räägitud jutt, et peretuttav ei saanud silma siniseks mitte kokkupõrkest baarikapi uksega, nagu kõlas ametlik versioon, vaid hoopis peretüli käigus.
Saatuse irooniana oli ju täpselt samal päeval, kui õnnetus juhtus, ilmunud naisteajakirja värske number, mille kaanel minu ebareaalselt täiuslik pool – glamuurne ja kumav, ei ühtki värvidefekti silma peal ega all. Tegin endast telefoniga klõpsu ja postitasin foto kõrvuti ajakirja kaanepildiga.
