Esikust paistev kotihunnik oli võtnud tontliku kuju. Mu süles magas, suu paokil, väike Juss, kelle palavik keris aina ülespoole. Oli saabunud tõehetk – plaan sõita linnast ära sugulastele külla tuli lõplikult maha kanda. Nutan viie aasta jooksul keskeltläbi paar korda, aga nüüd hakkasid pisarad tahtmatult mööda põski alla voolama. Külmkapp oli täiuslikult tühi ning minu ja mu kaasa kõhud korisesid. Kõrval asuvast bensiini­jaama kioskist oleks saanud heal juhul hot dog’i või Snickersit, aga rikkalikku pühadelauda leebelt tantsiskleva küünlavalgusega polnud lootust enam välja võluda. See oli inimese, eriti aga ­noore lapsevanema õppetund: kui sina teed plaane, siis jumal naerab.

Täpselt aasta pärast kell seitse õhtul oli meil süüa tervele rüütlisalgale! Lambaliha ootas rosmariiniokste vahel veinimarinaadis, olin valmis keetnud potitäie lambalihasuppi. Magusa­laud oleks kadedaks teinud isegi Nigella. Aga! Seekord seisin hämaras köögis, hoidsin last kraanikausi kohal ja imestasin, et väike inimene võib pursata korraga mõlemast otsast. Meie peret oli tabanud kohutav kõhuviirus, millega käis kaasas kõhulahtisus ja sagedased oksendamis­voorud. Kõik põdesid selle järgemööda läbi ja potitäis suppi jõudis komposti, nii et mitte keegi polnud seda isegi keeleotsaga puutunud.

Järgmine jõululaupäev. Kell seitse. “Ah, äkki ikka teeks lastele jõuluvana, praegu veel jõuaks?” poetasin ärevalt kaasale, kellega me polnud selle teemani veel jõudnud. Olime maakodus, kaasa kadus pimedasse esikusse ja kümne minuti pärast kaikus jõuline koputus. “Kes ooon?” hõikasin, ise vaat et rohkem elevil kui lapsed. Ikkagi meie pere esimene jõulutaat. Uks prahvatas lahti ja seal ta seisis. Jõulukoll! Või siiski jõulusokk? Või jõulu­sant? Mees oli endale selga tõmmanud pahupidi pööratud lambanahkse kasuka, peas must läkiläki, nägu varjamas nabani ulatuv hiiglaslik takupusa, käes tüükaline kepp. Lapsed vakatasid. Mina turtsatasin pihku. Nii ebatäiuslik oli see jõuluvana, ei mingit säravvalget habet ega punast mantlikest nagu Coca-Cola reklaamis.

Järgmisel aastal samal ajal käis meil jälle ekstsentrikust jõulutaat. Olin taaskord mehel käisest kinni haaranud: palun, kähku, veel jõuab! Seekord oli käepärastest esemetest loodud look’ile lisandunud must loor, vist lapsevankri putukakaitsevõrk. Sel ajal oli kuumaks teemaks burkade keelustamise võimalus. Stiilivalik lõbustas ka meie pere suuri, muutes sündmuse isegi pisut... khm, vaimselt ergutavaks. “Muidu oleks Juss mu ära tundnud,” arvas mees.

Selle aasta jõululaupäeval kell seitse on mul kolme väikese lapse emana vähem ootusi kui kunagi varem. Läheb, nagu läheb! Praeguses eluetapis oleks ehk vaimselt ebatervislik loota, et pühad tulevad täiuslikud, et istume laua ümber tüünelt nagu photoshop’itud kataloogipere, keda külastab tunde oma habet silunud esinduslik taat. Ja eks ses sõgedas ebatäiuses peitu ju oma võlu ja sügav tänutunne nende ootamatute hetkede ees, kus ühtäkki tundubki, et kõik on paigas.

Kas teadsid, et tellides digilehe, on sulle mugavalt kättesaadavad ka arhiivilood?