Miks lapsevanemad end nii kurnatuna tunnevad?


Miks lapsevanemad end nii kurnatuna tunnevad?
Foto:Scanpix/PantherMedia

Pole küll mingit tõestust, kuid üsna kindlasti pole naine ja mees pärast lapse sündi enam need, kes nad olid varem – täielikult funktsioneerivad inimesed. Sest puhkusest on asi väga kaugel. Tõde on see, et vanemad ei saa enam kunagi rahulikult ööde kaupa magada, neil pole oma aega ja murtesemine ei saa iial otsa. Selgitame, miks see nii on.

Vanemad on pidevalt kurnatud, sest nad ei saa kunagi korralikult magada

Vastsündinu vanematelt küsitakse ikka ja jälle, kas nende laps magab öösiti hästi — justkui oleks see mingi maagiline asi, mis vanematel inimlikku elu elada lubab.

Lapsevanemad ei maga mitte kunagi terve öö järjest. Õhtust hommikuni magamine on asendunud mitte pikemate kui kahe-kolmetunniste uinumisseanssidega. Isegi kui laps hakkab pikemalt magama, ei tähenda see vanematele pikka ööund. Nad ärkavad ehmatades, miks laps neid üles ei aja ning tormavad, veri adrenaliinist pakatamas, vaatama, kas kõik on ikka korras. Nad togivad magavat last nii kaua, kuni too nutma hakkab.

Seejärel ei saa nad uinuda kas selle pärast, et on liigselt erutunud või ei lase nutma aetud laps neil magama jääda.

Lapse kasvades ärkavad vanemad selle peale, et kuulevad fantoomnuttu. Kuid nuttu pole, see eksisteerib vaid vanemate peades.

Seotud lood:

Milline on noorte vanemate pereelu tegelikult, seda vaata SIIT!

Kui see, et laps magab terve öö järjest, isale-emale ükskord pärale jõuab, on aeg sealmaal, et laps hakkab öösiti ise üles tõusma ja vanemate voodisse kolima või pissile küsima või oma voodist hüüdma: „Mul on taskurätikut vaja!“. Ning olukord on taas endine — ei mingit öö läbi magamist.

Järjekorras ootavad aga juba järgmised õudusunenäod ajaks, mil laps on teismeline: kas ta ikka magab rahulikult või on end mingil salajasel moel elamisest välja nihverdanud ja hängib öös ringi? Ning tudengivanemate mure: kuidas tal küll läheb? Äkki paneb õppimise asemel hoopis pidu ja lamab kusagil kraavipõhjas?

Loe veel

Selleks ajaks kui lapsed tööle lähevad ja kodus välja kolivad, on vanemad vanaks jäänud, nende unetsükkel on muutunud ning siis pole nad juba bioloogiliselt võimelised tervet ööd järjest magama. Ja nii ongi. Vanavanematena hakkab taas kõik otsast peale — kas mu lapsed ikka teavad, mida beebiga teha?

Ja mitte ainult rahulik uni ei ole lapsevanemate elust jäädavalt kadunud, vaid ka võimalus lihtsalt rahulikult omi asju teha

Püüa näiteks sõbra või sugulase telefoninumbrit salvestada, kui su ümber kargleb pidevalt mõni jõnglane, kes tähelepanu vajab, midagi tahab, telefoni näpib ja sind oma väikese terava küünarnukiga kõhtu togib. Kusjuures neile, kel lapsi pole, on väga raske selgitada, kuidas ja miks pole võimalik leida poolt minutit, et üks number telefoni salvestada.

Kaheksandal korral sa loobud salvestamisest — see ei õnnestu. Või võib-olla ainult siis, kui ennast selleks tähtsaks tegevuseks tualetti sulged. Mõnikord satuvad kempsuvaikuses istuvad lapsevanemad joovastusse ja hakkavad telefonist uudiseid lugema. Mõnikord nad aga lihtsalt teesklevad, et peavad tualetti minema, et saaks mõne sõbraga suhelda või ajalehte lugeda. Seda muidugi juhul, kui nad on oma lastele selgeks teinud, et nood neile tualetti järele ei trügiks. Kui see aga lubatud on, siis ei paku isegi WC varjupaika.

Vabu päevi ei ole

On miljoneid mooduseid, kuidas need, kes pole lapsevanemad, oma aega veedavad ja energiat kulutavad. Kõik me oleme vahel kurnatud, selles pole kahtlust. Vahe on selles, et mõned saavad endale puhkeaega lubada, teised aga mitte. Ja need teised on lapsevanemad.

Haigeks jäämisega on kõige hullem

Sest sa ei saa seda endale lubada. Oled ju haigusest hoolimata lapsevanem. Toit vajab tegemist ja lauale kandmist, pesu pesemist, lapsed hoolt ja armastust. Lapsevanemad on tegelikult pidevalt haiged, sest neil pole aega terveneda. Süüdistame sageli oma lapsi lasteaiast ja koolist pisikute koju toomises, kuid tegelikult oleme ise haigustekitajatest kubisevad lihatombud.

Lapsevanemate pead on pulki täis

Mõttelõng ei katke hetkekski. Nii palju on asju, mis tähelepanu ja tegemist nõuavad. Ja küsimusi sajab pidevalt: „Mis? Miks? Millal?“ Ning pole vahet, mida sa vastad. Ikka järgnevad „Mis? Miks? Millal?“.

Ja need lõppematud lugude jutustamise ja laulude laulmise ja asjade ostmise soovid …

Suuremaks kasvades võivad lapsed küll vähem rääkima hakata, kuid need vähesed sõnad, mis neil üle huulte tulevad, ei pruugi olla kuigi meeldivad ning teemad, millest nad rääkida soovivad, on sageli problemaatilised. Seega — vanemate ajude komposteerimine jätkub.

Mõnikord tuleb emal-isal selleks, et kahekesi aega veeta, hilise öötunnini telekat vahtida. Lihtsalt et omavahel olla. Istutakse lössivajunult diivanil ja limpsitakse klaasikest odavat veini. Koos inimesega, keda armastatakse. Vaikuses. Ning see tundub peaaegu sama ilus, kui kusagil Mehhiko rannas päikeseloojangu imetlemine ja kokteili libistamine. Peaaegu. Rahu. Vaikus. Seda kõike on abielu stabiilseks toimimiseks vaja, et mitte maksta kõrget hinda lahutuse eest ajal, mil laps lõpetab keskkooli.

Ka keha on pidevalt kurnatud

Asi on ka füüsises. Seda, mida rasedus naise kehaga teeb, et ei pea isegi mainima. Kuid ka lapsevanemaks olemine on väga füüsiline tegevus. Sul tuleb pidevalt oma silmade pärast muretseda, et väikesed käekesed, esimesest elupäevast alates, neid ära ei kriimustaks.

Esimesed paar aastat kuluvad sul lapse kandmiseks ühest kohast teise, küll ühel ja või teisel puusal. Lapsed pole aga väikesed kotid — nad vehklevad, siplevad, põtkivad, tahavad pidevalt maha ja sülle tagasi ronida.

Järgmine treeningfaas on üle mänguasjade hüppamine ilma, et sa libastuksid ja selga vigastaksid. Oled õnnega pääsenud, kui võid lapse suureks saades tõdeda, et tulid sellest katsumusest läbi tervete silmade ja murtud seljata.

Koristamine

Pole mingi ime, kui avastad hommikul, mil tööle tormamisega on ülikiire, voodist end täis oksendanud lapse, kes on ootamatult haigeks jäänud. Pidžaama seljast, laps pesusse, riided selga, söök kõhtu, lapsehoidja koju, ise autosse … Pesemist vajavate kehade ja koristamist ootavate ruumide hulk on mõõtmatu ka ilma avariiolukordadeta. Jah, ka teised inimesed koristavad oma elamisi, kuid lapsevanemad peavad seda tegema kordades rohkem. Kokku lappama, ära panema, jälle lappama, kokku siduma, jälle ära panema. Pühkima. Pühkima. Pühkima. Nõusid pesema. Mänguasju üles korjama. Lahtiharutatud tualettpaberirulle kokku kerima. Pesu pesema. Prahti ja okset koristama. Diivani alt komme otsima.

Kuidas aga käsitsi nõude pesemine sind selle kõige juures veel õnnelikuks teeb, loe SIIT!

Lapsed kasvavad ja nendega koos ka asjad ning asjade hulk. Teismelistel on palju rohkem kraami kui imikutel. See tähendab enam tolmu ja rohkem vanniskäike. Ning kindlasti ka rohkem põrandale laiali laotatud riideid.

Mured muserdavad

Lugematutel hommikutel avastavad lapsevanemad end peegli eest uusi kortse ja üleöö ilmunud halle juuksekarvu üle lugemas. Keha maksab muredele lõivu ning lõppu sel saagal ei ole ega tule. Mis kõik võib lastega juhtuda ning mille õige pärast peab pidevalt muretsema! Või mis just praegu peaaegu juhtus! Lapsevanemate keharakud võtavad kõik need mured endasse.

Mõnikord on emad-isad nii väsinud, et nad lamavad. Põrandal. Nägu vastu vaipa surutud. Kuid isegi siis, kui nad sedaviisi täiesti kurnatuna lesivad, on nad õnnelikud. Kuid lihtsalt liiga väsinud, et naeratada.

Allikas: huffingtonpost.com

PK küsitlus
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare