Sealt edasi on supervanemlusel kombeks vaid progresseeruda. Supervanem ja laps on peaaegu lahutamatud, sest üks õige supervanem käib lapsega kõikjal — poes, kinos, teatris, kontserdil, vabaõhuetendusel või õllesummeril. Mis siis, et laps ise asjast veel suurt ei taipa. Kui laps juba otsaga kooli on jõudnud, on vanemate pühaks kohuseks tema koolitükkide ja –tegudega peensusteni kursis olla, rääkimata sõpradest — kellega laps läbi käib, miks käib ja millal käib. Kui laps koolist tavapärasest halvema hinde koju toob, helistab murelik supervanem samal päeval õpetajale või veel parem — koolidirektorile, et välja selgitada, mis siis ikkagi juhtus.

Supervanema laps ei kasvagi suureks

Supervanemlus ei lõpe sugugi kooli lõpetamisega, sest ees ootab ju ka kõrgkool. Enamasti teab supervanem suhteliselt varakult, mida tema laps õppima läheb. On meeldivaks lisaboonuseks, kui supervanema valik mõne supervanema silmis kõrget renomeed omava suguvõsa järeltulija valikuga ühtima peaks. Järelikult on valik ju õige. Supervanem aitab lapsel sisseastumisdokumente sisse viia või ehk käib enne ise kõrgkoolis oma lapse eest “kostmas”. Tõenäoliselt on supervanem ka esimene, kes järeltulija poolt sooritatud sisseastumiskatsete tulemused teada saab.

Supervanem tunneb end üsna heidutatuna, kui tema lapse kool hoopis teises linnas paiknema hakkab. Samas aitab tal meelerahu tagasi saada teadmine, et ta korraldas lapsele suurepärase elamise kauge sugulase tädi Milvi valvsa pilgu alla või õnnestus tal leida hea hinnaga korralik korter võimalikult kooli lähedale. Korteri sisustamisega supervanem üldjuhul hätta ei jää, sest voodi ja vaiba ostis ta lapsele ära juba siis, kui viimane kolmandasse klassi läks. Muide, supervanema põhjatutes kappides on varutud voodipesu juba ka juhuks, kui kallis järeltulija kunagi mõne sobiva elukaaslase kandidaadi peaks leidma. Aeg-ajalt tuleb supervanemale küll meelde, et köögikäterätte võiks veel pisut juurde varuda…

Supervanemad on tegelikut ebakindlad ja segaduses

Miks ikkagi kohtleb tüüpiline supervanem oma last kui õrna imikut ka siis, kui laps vaat et ise juba lapsesaamise ikka on jõudnud? Miks arvab ta endiselt, et laps on üks abitu olend, kelle eest suurem osa asju ära tuleb teha? Ära otsustada, ära mõelda…!

Ometigi räägitakse viimastel aastakümnetel järjest rohkem kasvatusprobleemidest, lapse arengust, psühholoogiast jne. Või äkki ongi siia koer maetud? Juttu on liiga palju, asjad on väga keeruliseks aetud. Ebakindlama inimese jaoks muutubki olukord kuidagi hoomamatult raskeks, mis psühholoogide sõnul põhjustab lapsevanemas ebakindlat hirmu. Üks ameerika psühholoogidest selgitab olukorda järgmise näite varal: lapse saamisega on nagu reisimisega, selle asemel, et lihtsalt enne reisi kohver ära pakkida ning ehk ka korra reisimarsruudile pilk peale visata, on paljudel tunne, et nad peavad ära õppima ka selle, kuidas lennukit juhtida või kust on pärit mootorit töös hoidev kütus. Siin tehaksegi saatuslik viga, sellest hetkest alates on vanemal tunne nagu peaks ta kontrollima kõike, alates lapse eostamisest kuni vähemalt doktorikraadi saamiseni.

Oma alateadliku hirmu vaoshoidmiseks on supervanemad valmis kõigeks. Laps ei tohi hektkeksi üksi jääda, lapsel ei tohi kunagi igav olla, lapse päevaplaan peab kindlalt paigas olema, õhtul kauem üleval olla tohib vaid jaaniõhtul ja vana-aastaõhtul. Muus osas kehtivad raudsed reeglid, aga paraku ei saa vanemad sageli aru sellest, et tegelikult on need reeglid vaid nende endi südametunnistuse vaigistamiseks ning hirmude summutamiseks. Kindel plaan muudab elu lihtsamaks küll vanema jaoks, aga mitte alati lapse jaoks.

Aga äkki vaimustuksid lapsed palju rohkem vanematest, kes tegemistes aeg-ajalt naljakaid kannapöördeid teevad ning millegi ootamatuga lagedale tulevad. Kes siis, kui keset sooja suve vihma sajab, lastega lompidesse hüppama lähevad, mitte ei muretse märjaks ja poriseks saavate riiete pärast. Või kes mõnikord hilisel talveõhtul voodissemineku asemel õue lumeingleid tegema suunduvad, või kes väsinuna söögivaaritamise asemel lastel ise võileibu lasevad teha — mis siis, et neil see väga hästi välja ei tule ja mis siis, et köök pärast koristamist vajab.

Laps tunneb, et vanemateta pole ta keegi

On puhtalt õnneasi, kui supervanema vati sees hoitud, igatpidi suunatud ja juhitud laps kunagi veel iseseisvaks ja asiseks inimeseks kasvab. Halvemal juhul hakkab ka laps ise lõpuks uskuma, et oma vanemateta on ta mittekeegi, ta tunneb end niivõrd abitu ja kaitsetuna, et igasugune iseseisev elu on kui üks suur katsumus. Ta ei oska ise tähtsaid otsuseid langetada, kartes ühtaegu nii ebaõnnestumist kui vanemate hukkamõistu. Siit omakorda võivad alguse saada mitmed ärevushäired ning ka kalduvus depressioonile.

Kes ei teaks ütlust: andke neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Üsna täppi läheb hoopis teisest kontekstist pärinev lause ka siin — vanemad ei teagi sageli, kuidas olla parajalt hea lapsevanem, nad tahaksid olla superhead, nähes selleks hirmsat moodi vaeva. Kui suur võib olla vanema pettumus, kui tema lapsest ei kasvagi see, keda tema lootis… Taoliste pettumuste vältimiseks lase parem lapsel endal aeg-ajalt pettuda, kurvastust tunda või isegi kaotada, sest ainult nii õpib ta ise olema ja elama. Ja ei ole ta seetõttu sugugi õnnetum, pigem enesekindlam ja teenitult uhkust täis, kui mõni keeruline olukord päris omal käel lahendatud saab.

Luba lapsel olla tema ise, mitte ära sunni teda olema keegi, kelleks sina tahad teda kujundada. Ära tee igast pisiasjast probleemi, nii oled ise rahulikum ning ka sinu lapsest kasvab leidlikum ja hakkajam tegelane. Õnnelikum kindlasti.