Miks mu laps alati mu jutule vahele segab ja miks ma tal seda teha luban

 (1)

Miks mu laps alati mu jutule vahele segab ja miks ma tal seda teha luban
Foto: Shutterstock

Kui täskasvanud omi asju arutavad, kipuvad lapsed alati sõna sekka ütlema, vanemate meelest muidugi täiesti ebaolulistel teemadel. Kas lasta neil seda teha või mitte? Üks ema kirjutab oma blogis, miks tema alati oma laste vahelesegamised ära kuulab ja teiste ees sellepärast häbi küll ei tunne.

Mõnda aega tagasi lugesin internetist pealkirja: „Lihtne nipp, kuidas harjutada lapsel vahele rääkimise komme küljest ära“. Oh, jess, just seda mul vaja ongi! Tead isegi, kui tüütu on, kui sa räägid sõbrannaga juttu ja su lapsel on ilmtingimata just siis vaja sulle midagi eriti ebaolulist öelda. Meetod on selline: laps tuleb, tahab su tähelepanu. Sul on jutt pooleli. Sa võtad lapse käe ja hoiad tal käest, kuni sa oled valmis teda kuulama. Sel moel õpib laps, et ta peab ootama, aga annab talle kindluse, et sa ei unusta teda ära.

Järgmisel päeval proovisin. Jalutasin sõbraga, vestlesime, 4aastane tütar Margo tahtis midagi öelda. Selgitasin talle meie uut süsteemi, ütlesin, et pole ilus vahele segada, rääkisin käe hoidmise taktikast ja sellest, et ma räägin temaga kohe, kui ma vestluse sõbraga lõpetan. Ta vaatas mulle otsa sellise näoga, nagu tahaks nutma hakata, kuid ma jäin endale kindlaks, sest meetod tundus lihtne ja tore ja kõik kinnitasid, et see töötab. Proovisin seda veel paar korda, kuid iga kord klammerdus tütar mu käe külge, näos õudus ja kurbus. Tõsi, ta ootas iga kord, kuni ma oma jutud räägitud sain, kuid tema näoilme purustas mu südame. Sest kui ma lõpuks tema poole pöördusin ja küsisin: „No mis sa tahtsid mulle öelda?“ , tuli vastuseks: „Ah ma ei mäleta enam!“ Või kui oligi meeles, rääkis ta seda poole väiksema õhinaga kui tavaliselt.

Seotud lood:

Kas tõesti oli minu vestlus olulisem kui see, mida laps tahtis mulle öelda? Või teise nurga alt vaadates: kumma kannatus ja tähelepanuvõime on tegelikult suuremad — minu kui täiskasvanu või neljaaastase oma?

Loe veel

Kui kaua tegelikult võtab aega, et laps oma jutu räägitud saaks? Kauaks ta su tähelepanu teiselt täiskasvanult röövib? Sekundiks? Kolmeks? Ta jutustab ära, sa ütled „Lahe“ või „Väga põnev!“ ja juba ta jookseb oma tegemiste juurde tagasi. Tehtud ja unustatud!
Aga kui ta tuleb ja võtab su käe ja ootab, on nii sinu kui tema tähelepanu tegelikult juba hõivatud. Sa ei saa rahulikult oma vestlust jätkata, sest su kuklas tiksub kogu aeg, et laps tahab sulle midagi öelda. Laps hoiab su käest, tõenäoliselt sikutab seda, keksib, püüab meeleheitlikult su pilku püüda… Palju raskem on teda ignoreerida kui tema jutuga kiiresti ühele poole saada ja ta mängima tagasi saata.

Jätsin selle esmapilgul vahvana tundunud õpetuse sinnapaika. Selgitan, miks.

Kuni seitsmeaastased lapsed elavad ainult praeguses hetkes. Neil ei ole ajataju ja nad ei mõista tuleviku, isegi väga lähedase tuleviku kontseptsiooni. Kui laps tahab midagi öelda, ei suuda ta kannatada 30 sekundit või 10 minutit. Nende entusiasm elab olevikus, selles saas momendis ja kui neil on vaja oma rõõmu väljendada, peavad nad seda saama teha kohe. See on ealine eripära. Jah, see võib tunduda tüütu ja kaootiline, kui laps pidevalt su tähelepanu püüab, kuid pigem olgu olukord kaootiline, kui et laps kaotab võimaluse oma head tuju, imestust, rõõmu või avastust sinuga jagada.

See ei tähenda absoluutselt seda, et laps, keda vanem kuulab, ei õpi iialgi viisakust ega seda, et jutule pole sobilik vahele segada. Kõik lapsed saavad selle selgeks, sest kõik lapsed jälgivad ja kopeerivad ümbritsevate inimeste käitumist. Kaheaastaselt on palju nõuda, et ta kannatlikult oma korda ootaks. Aga viieaastane on täiesti võimeline minuti-paar ootama, kui temalt seda paluda.
Kui ma vestlen abikaasaga või mõne sõbraga, kellel on samuti lapsed, luban ma oma lastel alati vahele segada. Eriti tähtsate jutuajamiste puhul palun ma neil oodata ja nad ootavadki! Kummalisel kombel teavad nüüdseks mu lapsed mõlemad, et kui ma räägin võõraste inimestega, siis tuleb oma korda oodata. Nad ei sega kordagi, kui käime koos poes või restoranis ja vestlen teiste täiskasvanutega. Nad saavad väga hästi aru, millal see on okei ja millal mitte.

Mõnikord kodus juhtub, et kõik tahavad korraga mu tähelepanu. Siis tuleb neile meelde tuletada, et ma ei kuule kõiki korraga ja nad peavad ise kokku leppima, mis järjekorras nad minu juurde tulevad. Suurepärane võimalus õppimaks kannatlikkust ja koostööd!

Nii et jah, ma luban oma lastel täiskasvanute jutule vahele segada ning hoian sellega üleval neie entusiasmi ja usaldust minu vastu. Nad ei ole ebaviisakad ega kasvatamatud. Nemad on rõõmsad ja entusiastlikud lapsed ja mina olen täiskasvanu, kellel on kannatust. Ma hindan nende entusiasmi ja loodan, et nemad hindavad seda, et olen neil alati võimaldanud sõna sekka öelda ning nad ära kuulanud, ka siis, kui tegu on olnud tõesti minu silmis võibolla tühise asjaga. Loodetavasti jääb see neile eluks ajaks meelde ja nad ei pelga mu jutule tulla siis, kui tegu on oluliste teemadega!

Allikas: Katesurfs blogi

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare