Pole võimalik kirjeldada olukorda, kus elatakse ühes korteris, aga üks inimene teisega ei räägi, ei ütle isegi tere. Võimalik, et paberite vormistamine oleks läinud libedamalt, kui oleksin välja kolinud. Kuid mul ei olnud minna kuhugi ega kellegi juurde. Oli ainult mees, kellega olime kui võõrad, ja abielu, mis juba pikka aega polnud toiminud. Ja ühised lapsed, kes olid ammu pinna jalge alt kaotanud. Olen ise pärit perekonnast, kus elatigi lõpuks koos laste pärast, hambad ristis. See ei olnud tore elu. 

Kuid mu mehel ei olnud abielu suhtes mingeid illusioone. Seda, et kooselu ei suju, ta vahest südames teadis, kuid pidas seda normaalseks olukorraks, millest pole väljapääsu. Minu vestlusi sel teemal pidas ta esinemiseks, teatritegemiseks, väljamõeldiseks. Siis juhtuski, et ühel õhtul magama minnes ma enam ei suutnud. Tõusin püsti ja kolisin teise tuppa.