Meie tütar sündis kõigest aasta pärast esimest suudlust. Ei osanud kahtlustada, et kui 35aastane mees pole seni soovinud luua tõsist suhet, võib tema näol olla tegu enesekeskse teismelisega.

Läheduse ühisosa ei olnud jõudnud veel tekkidagi, kui kahekesiolek asendus teineteise asendamise ja kohustuste seeriaga: “Sinu kord titt magama kussutada!” ja “Kas sa talle pepukreemi määrisid?” Olin sattunud oma mehe muretu lapsepõlve röövija rolli ega teeninud kõigest mõni nädal pärast beebi sündi enam ära isegi kaasa pilgukontakti. Küllap tundusin oma vähimagi ligiolekuga kurnav ja tülikas.

Lapse sündides näib iseenda ja hobidega tegelemise luksus saavat vaid meeste privileegiks. Minu teinepool ei olnud erand. Esmaspäeval ja teisipäeval pokker, kolmapäeval mälumäng, neljapäeviti kaks korda kuus trenn, nädalavahetustel korvpall. Kui isand pärast tööd juhtuski koju tulema, kadus ta kähku kööki või arvuti taha, emotsionaalselt ikkagi eemal olles.

Olin seni naiivselt arvanud, et koduste pisiasjade pärast näägutamine ja peavalu ettekäändel seksist keeldumine on ainuüksi naiste pärusmaa. 

Kui beebi oli kaheksanädalane, pakkis mees asjad, teatades, et ma olen laiskvorst, kohtlen teda nagu teenijat ja tema niimoodi enam edasi elada ei suuda... Heakene küll, ta tuli tagasi ja ma uskusin, et sellest saab uus algus. 

Jaga
Kommentaarid