"Mis juhtus, kui otsustasime oma pere televiisori ära anda..."

"Mõned nädalad tagasi läks mu ema mitu korda parandatud televiisor lõplikult rikki," kirjutas meile lugeja Tiina. "Mõtlesime, et viime enda oma talle ja kui aega leiame, soetame endale uue. Ema nimelt ei saa ilma uudiste-seepideta, aga tal pole väga vahet, kust ta neid vaatab, meil oli mees mnda aega vihjanud, et tahaks suuremat, paremat ja nii edasi."

"Päevast kui oma teleka emale viisime, on möödas üle kolme nädala, uut pole me veel ostma rutanud ja arvestades muutusi, mis meie peres toimunud on, ei oskagi nagu öelda, kas ja millal me üldse uuesti televiisori soetame.

Lapsed veedavad rohkem aega mängides ja ei ärka enam multikaid küsides ja minul on kadunud kiusatus kõige nooremat söögitooliga teleka ette panna, et ta midagigi sööks, sest millessegi muusse süvenenult sõi ta alati tublimalt. Tean-tean, et see on vale, aga kolme väikese lapsega oli mu number üks eesmärk vähemalt ühel kõht korralikult täis saada, mõtlemata otseselt sellele, KUIDAS ma seda teen.

Õhtud ei möödu kakeldes, sest üks tahab vaadata Lastenurka ja teine muud saadet. Abikaasa ei maandu töölt tulles telekat vahtima (kusjuures ta ei vaatagi sealt otseselt midagi, pigem lihtsalt klõpsib kanaleid, et siis pärast tõdeda: "Telekast ei tule midagi." Nüüd mängib ta veelgi rohkem lastega, vanem laps aitab mul süüa teha. Kui lapsed on magama läinud, ei itsita me abikaasaga "Aadam otsib Eevat" vaadata, vaid ta nikerdab oma hobide kallal, mina loen või ajame niisama juttu.

Televiisor oli nagu kuues pereliige, kes imelikul kombel paistis saavat rohkem tähelepanu kui teised meie kodus. Nüüd vaatan seda tühja kohta, kuhu peaks tulema telekas ja kiusatus on sinna hoopis elektrikamin paigaldada."