"Mitu last ma pean sulle veel sünnitama, enne kui sa mind lõpuks naiseks palud?!"

 (5)
"Mitu last ma pean sulle veel sünnitama, enne kui sa mind lõpuks naiseks palud?!"
Unsplash / Milan Popovic

Üles kasvades kujutasin, et minu pereelu saab olema traditsiooniline, nagu see on olnud mu emal ja isal ning vanavanematel. Me kohtume, abiellume, kolime kokku (või kolime ja siis abiellume, see järjekord pole oluline), saame lapsed. Välja on kukkunud nii, et kohtusin ülikoolis oma elukaaslase ja laste isaga ja oleme koos olnud nüüdseks kaheksa aastat. Ja te lugesite õigesti, ta on mu elukaaslane ja laste isa. Ta ei ole mu abikaasa.

Mina olen enam kui valmis abieluranda seilama, Mart on aus, kindel ja truu. Ta ajab mind naerma ja on meie tütardele suurepärane isa. Ta meeldib mu vanematele, ta pole suu peale kukkunud ja tal on piisavalt kuldsed käed, et me ei peaks iga väikese asja pärast töömeest koju kutsuma. Mul on vedanud, oma sõbrannadega võrreldes isegi väga vedanud. Ja seetõttu olengi ma leppinud, et ta pole minuga veel abielluda tahtnud. Kardan, et peale käies peletan ta hoopiski eemale. Muidugi on tõenäosus väike, meil on ilus harmoonia ja ta on õnnelik, mina olen õnnelik, lapsed samuti. Aga mind ikkagi närib: miks me abielus pole?

See on muidugi teemaks tulnud päris mitu korda. Kui jän ootama esimest tütart, niimoodi poolkogemata, naljatasid kõik, et kui beebi kõhus, olgu sõrmus ka sõrmes. Aga naljaks see nagu jäigi ja mul ei tulnud pähe teda raputada ja öelda: "Ei, kuule, päriselt. Kui beebi kõhus, siis sõrmus sõrmes!" Uuesti tuli see teemaks lapsele nime mõeldes. Nagu iseenesest sobitasime eesnime mehe perekonnanimega, mitte minu omaga ja kuni õe märkuseni ma sellele väga ei mõelnudki. Tema uuris, et miks ma mehe nime panen, kui mees minulegi enda nime ei anna. Aga suures beebiootuse ja uude koju kolimise õnnejoovastuses ma ei tahtnud hakata tüli üles keerama. Ja sisimas mõtlesin, et äkki üllatab ta mind kui laps on sündinud?

Seotud lood:

Lapse esimene eluaasta oli väga tegus ja ma ei mõelnud abiellumise teemale. Valusamalt torkis see kui käisime meie pikaaegsete sõprade pulmas. Parajalt veinisena hakkasin mehele "pinda käima", et miks meie ei võiks asja ametlikuks teha, oleme me juba justkui nagu abielus niikuinii. Selle peale ta noogutas ainult kaasa, et jah, me olemegi juba nagu abielus, miks on vaja veel midagi lisada, meil olevat kõik, mis vaja.

Loe veel

Siis tuli kodu ostmine ja selle rahalised toimingud. Jälle oli abielu teemaks, aga sellega seoses ka kaks suuremat tüli teemal, et ma käin pinda. Nii et kodu sai ostetud abiellumata ja vara soetatud sellele vastavalt. Jäin ootama teist last. Planeeritud seekord. Olin trotsi täis algul, et enne abiellumist ma teist last ei saa, aga ema süda tundis, et laps igatseb endale õde-venda ja talle sündis imearmas õde, kelle sünnile samuti sõrmust ei järgnenud.

Ja nüüdseks on sõrmusest ja kogu sellest majandusest saanud nagu mingi nõme ilkumine ja teema, millele ainuüksi vihjamine on juba piinlik. Mind väga-väga huvitab, kuidas teised naised on selle olukorra lahendanud. Sest ma armastan meest liialt, et talle ultimaatumeid esitama hakata, aga mu süda pole kindel enne kui me pole abielus.

PK küsitlus
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare