Järgnevalt tuleb juttu naaskelsabadest, kes eelkõige põhjustavad päraku piirkonnas piinavat sügelust ja on visad kaduma, kui hügieenireeglitest kinni ei peeta. Kuidas neist hoiduda, selgitab perearst Evelin Jõemägi.

Naaskelsabatõve tekitajateks on naaskelsabad ehk rahvakeeli linaluu-ussid. Emased “ussid” on 3–12 mm suurused, isased veidi väiksemad. Nakatumisallikaks on linaluu-ussidega infitseerunud inimene, sageli võime end ka ise – kui nakkus on kord juba olemas – üha uuesti ja uuesti nakatada.

Naaskelsabatõve võime saada eelkõige pesemata käte, mänguasjade ja tarbeesemete vahendusel suhu sattunud munade allaneelamise teel. Ehmatav tõsiasi on see, et munad säilivad esemetel ligi kuu, olles ühtlasi vastupidavad kuivamisele.

Allaneelatud munadest vabanevad kaksteistsõrmiksooles vastsed, kellest 3–4 nädalaga arenevad suguküpsed naaskelsabad. Nad parasiteerivad jämesoole lõpposas. Pärast viljastumist kaotavad emased võime kinnituda soole limaskesta külge ja liiguvad roojaga pärakuava piirkonda.
Öösiti munevad emased linaluu-ussid munad pärakuava juures paiknevatesse voltidesse, mille käigus eritub naha sügelemist põhjustavat vedelikku. See omakorda põhjustabki kõige sagedama ja ebameeldivama kaebuse: päraku piirkonna kiheluse.

Kõigil nakatunutel haigusnähte ei esine, ainult umbes neljandikul võib leida sellist sümptomaatikat nagu närvilisus, väsimus, unisus, peavalu, kõhuvalu, kõhulahtisus, rahutu uni ja muidugi sügelus anaalpiirkonnas. Mõnikord võib sügelust või kõhuvalu kaevata vaid üks pereliige. See ei tähenda aga, et teised ei võiks olla linaluu-ussidesse nakatunud.

Kui mitmete teiste sooleparasiitide diagnoosimisel kasutatakse roojaproovi, siis naaskelsabatõve kindlakstegemiseks on vajalik hoopis anaalkaabe, mis tähendab, et linaluu-usside mune otsitakse anaalpiirkonnast võetud materjalist. Sageli oskab aga nakatunud inimene juba ise “ussidiagnoosi panna”, kuna on märganud, sageli õhtusel ajal, päraku piirkonnas olevaid valkjaid ussikesi.

Foto: Scanpix/PantherMedia

Kui jääb väikegi kahtlus, et lapsel või täiskasvanul võiks tegu olla naaskelsabadega, tasub kohe arstile pöörduda, kuna tõhus ravi on olemas, eriti kui hügieenireeglitest kinni peetakse. Naaskelsabatõbi pole iseenesest eluohtlik haigus, kuid põhjustab siiski häirivaid kaebusi.
Arst saab määrata retseptirohu, enamasti Vermoxi (toimeainega Mebendasool), mida peab võtma ühekordse annusena. Kordusravi on soovitatav teha 2–3 nädala möödudes, kuna ravim toimib ainult täiskasvanud parasiitidele, mitte munadele.

Nagu ülalpool mainitud, hügieenist muidugi üle ega ümber ei pääse. Kõige tähtsam on kätepesu! Soe vesi ja seep ei peleta mitte ainult viirusnakkusi, vaid aitavad muu hulgas hoiduda ka naaskelsabadest. Nakkuse võime saada kõikjalt – nii ukselinke kui trepi käsipuid katsudes, eriti aga pärast tualetis käimist.

Juba maast madalast peab ka lasteaialapsele selge olema, et potilkäimise järel on kätepesu vajalik. Kui laps seda ei tee, võivad päraku piirkonnaga kokku puutunud kätelt ussimunad uuesti suhu levida ja laps nakatab end korduvalt üha uuesti ja uuesti.

Kas sinu laps üldse oskab õigesti käsi pesta? Aga sina ise? Kuidas peab tegelikult välja nägema tulemusrikas kätepesu, loe SIIT

Ussimunade suhu sattumise vältimiseks tasub ka küüned lühikeseks lõigata ning puhastada korrlikult küünealused. Et ussimunad öösel kratsimise käigus kätele ei leviks, peaks jalga panema alt kummiga püksid, mida tasuks hommikul pärast jalast võtmist kas pesta või kuuma triikrauaga üle triikida. Sama kehtib voodipesu kohta.

Aluspesu peaks vahetama iga päev. Musta, ussimunadega saastunud pesu seisma jätta ei tohi, kuna arvatakse, et nii satuvad munad ka toatolmu ja on võimalik uuesti nakatumine.

Meelde tasub jätta, et ühe – sageli kogemata kombel avastatud – linaluu-ussidega nakatunu ravist ei pruugi kasu olla, hügieenivõtteid peaks siiski terve pere kasutama! Veelgi efektiivsem oleks pereliikmetele teha ka lisaks “ussiravi” kuur. Vaid nii on kindel, et ebameeldivatest parasiitidest on edukalt lahti saadud.