Mõnede arvates ongi parim moodus selliseid olukordi hallata niiviisi, et jääd rahulikuks, ei lase oma tunnetetulval välja paista, käitud lahkelt ja viisakalt ning põgened jooksujalu.

Kui üks kuulajatest soovitas, et õnnetu klient oleks pidanud juuksurile rääkima, mida ta päriselt tundis, siis vastas too, et selline käitumine, mis oleks olnud ebameeldiv, tundus talle (sotsiaalselt) vastuvõetamatu. Ta ei soovinud mingil juhul, et keegi oleks teda näinud pahatahtliku või kiuslikuna.
Püüdlus ennast selles olukorras ausalt rääkimas kujutleda tundus talle õudne. Ning enamus naisi, kes ruumis lugu kuulasid, noogutasid. Nad mõistsid, mida rääkija öelda püüdis. Naistelt eeldatakse, et nad käituvad kenasti.

Kuid probleem on selles, et kenasti käitumine tähendab tegelikult sageli oma isiklike soovide eiramist, „ei“ ütlemata jätmist siis, kui seda teha soovitakse.

Naisena võiksid sa praegu mõelda kõigile neile kordadele, kui ütlesid, püüdes olla kena, „jah“ asjadele, mida sa tegelikult teha ei tahtnud.

Pöördu sarnase küsimusega veel üheksa naise poole ning nad kinnitavad, et on samamoodi käitunud. Nüüd küsi sedasama kümnelt mehelt. Me ei taha küll olla seksistlikud, kuid oleme nõus siinkohal kihla vedama, et meeste puhul on see tendents palju väiksem.

Sest tegemist on nähtusega, kuidas naised meie kultuuriruumis sotsialiseeruvad. Eeldatakse, et naised on krapsakad, toredad ja suhtlevad sujuvalt. Need, kes sellest kujutlusest kõrvale kalduvad, riskivad sellega, et üsna tõenäoliselt peetakse neid tõrksateks. Kui naine on julge ja oma arvamust selgesõnaliselt väljendab, kirjeldatakse teda sageli sõnadega „kontrolliv“, „domineeriv“ ning isegi „kohitsev“.

Samal ajal kui mehed eeldatakse olevat karmid, otsustavad ja mõjuvõimsad. Mehi, kes näitavad välja autoritaarsust ja on oma tahtmistes enesekindlad, imetletakse. Pole siis ime, et naistel on raske isiklikku ja tööalast elu ühendada.

„Enesekindlust ja konkureerimist väljendavaid iseloomujooni seostakse tavaliselt meestega ning neid peetakse loomulikuks edukatele juhtidele. Kuid naiste puhul võib tegemist olla plahvatusohtliku miiniväljaga,“ selgitab ekspert Daina Middleton.

Naiste jaoks tähendab kena olemine justkui eeldust sotsiaalseks aktsepteerimiseks. Kui sõnade „viisakas“ ja „lugupeetud“ vahele pannakse võrdusmärk, on raske öelda „ei“, isegi siis, kui seda peaks tegema. Naised kardavad, et neid käsitletakse siis ebanaiselike või jämedatena.

Surve olla iga hinna eest kena teeb raskeks ka ausa tagasiside andmise. Kui kujutleme, et inimene, kellega räägime, võib end meie tagasisidest puudutatuna tunda, hakkame kartma ega ütle midagi.
Kuid kas pidevalt kena, südamlik ja lahke olemine meid segadusse ei aja? Siiras südamlikkus ei jäta inimestele kunagi valet muljet. Kui sa oma vajadusi austad ning neid ausalt väljendad, pakud sa vestluskaaslasele tegelikult palju enamat kui lihtsalt viisakas olemine – sa pakud talle võimalust tõeliselt suhelda.

Kui sinuga jagatakse tõelisi tundeid ja arvamusi hoolivalt, kuid samas ikkagi otsekoheselt, tekib võimalus tegelikeks ja sisulisteks aruteludeks, mis on vabad hoiakutest ja teesklusest.

Foto: Shutterstock

Toome siinkohal paar näidet, kuidas suhelda kenasti, kuid samal ajal ka ausalt.

  • Oletame, et su kolleeg on palunud sul kümne minuti jooksul ennast informeerida, milline on asjade seis ühe teatud projektiga. Kusjuures sa oled talle kogu aeg saatnud sellekohaseid memosid, mis tema arvutist iga kord võluväel kuhugi kaovad või ta ei mäleta, mida need sisaldasid.

Tavaliselt sa neid kaotusi ega mittemäletamisi talle nina peale ei viska, sest püüad teda tema nõrkadest külgedest säästa ega taha tekitada vastasseisu.

Kuid lõpuks otsustad sa öelda: „Sa küsid minult kogu aeg infot. Kas sa ei loe neid kirju, mida ma sulle regulaarselt saadan? Kas meil oleks võimalik leida mingi moodus, et sina oled informeeritud ja nii minu kui sinu väärtuslik aeg on säästetud?“

  • Oletame, et Maril on hea sõber Kristi. Neil mõlemal on pojad, kes käivad kaheksandas klassis. Kristi soovib ühiselt aega veeta ning kaasata ka pojad.

Kuna aga Kristi poeg tegelikult ei taha Mari pojaga suhelda, püüab Mari kogu aeg Kristi kutsetest kõrvale hiilida. Mari aga kutsub pidevalt, lootes arendada ema-ema ja poeg-poja sõprust.
Mari ei taha Kristit talle tõde rääkides solvata ning hakkab heast sõbrast eemale hoidma, sest kardab tõe rääkimisega talle haiget teha.

Ühel päeval aga lähevad nad koos kohvi jooma ning Mari ütleb Kristile: „Kristi, ma sooviksin, et meie poegadel oleks rohkem ühiseid huvisid … Kuid tõsi on see, et minu poeg ei ole huvitatud sinu pojaga sõpruse arendamisest, mis on tegelikult väga kurb. Kas me saame oma sõprussuhet jätkata ilma, et neid kaasaksime? Sa tähendad minu jaoks väga palju.“

Jah, Kristi võib pisut haavuda, kuid ta teab tõde. Varem sai ta oma kutsetele vaid põiklevaid vastuseid, milles puudus siirus. Tõeline sõprus jääb ellu ka siis, kui üle tuleb elada pettumus.

„Varjates oma tegelikke tundeid ja püüdes kõiki inimesi õnnelikuks teha, ei ole sa mitte kena inimene, vaid valetaja,“ ütleb Jenny O’Connell, raamatu „The Book of Luke“ autor.

Suhted, mida püütakse hoida kenadena selle hinnaga, et ei räägita tõde, ei ole õiged.
Keegi on kunagi targalt öelnud nii: „Kui tahad, et sind tõesti armastatakse, ole see, kes sa tegelikult oled. Sest kui teeskled ja püüad olla keegi teine, ei suuda sa kunagi uskuda, et inimesed sind armastavad.“

Ja selleski on tõde, kui kellegagi, kellest me väga hoolime, on raske ausalt rääkida, on suhe tõenäoliselt probleemiderikas – igas mõttes. Kui sa püüad tõe ütlemisest loobuda nende inimeste puhul, keda arvad tulevikus mitte kunagi uuesti kohtavat – juuksur, taksojuht, baaridaam – kogud endasse viha ja frustratsiooni.

Ning see pole pelgalt ebamugav, vaid ka tervistkahjustav. Veel enam – seegi inimene, kellele sa tõe ütlemata jätad, tahaks ju sinu kriitikast kasu lõigata ning oma eluga edaspidi paremini toime tulla.
Tõe rääkimine on kunst, mis nõuab paktikat, taktitunnet ja oskust olla haavatav. See nõuab julgust ja lahket meelt, et näidata välja kõik oma tunded ja pinged, isegi juhul, kui need on piinlikkust tekitavad (näiteks lahinal nutma puhkemine keset juuksurisalongi).

Me kõik komistame ja kukume, kuid tõuseme taas. Ja üksteisele neid oskusi õpetades peame olema kannatlikud.

Kui oled siiralt lahke ja aus, hakkavad inimesed sind usaldama ja armastama sellisena nagu sa tegelikult oled.

Allikas: yourtango.com