Minu jaoks on lihtsam mõelda, et õnn on paljude väikeste valikute tulemus. See on valik, kas hoida oma vaimset tervist täisväärtusliku elu, teraapia, ravimite (või nende kombinatsiooni), jäätisekausi või õhtuse vanematele mõeldud maratoniga Netflixis.

See on "ei" ütlemine nii mõnelegi asjale, et saa seeläbi saaksid öelda "ja" neile, mis on olulised. See on enda eest hoolitsemine ja oma kirgede järgimine. See on arusaam, et su unistused on väärt unistamist, ent ka tõdemine, et pole midagi ka sellest, kui need muutuvad. Sest sa ise muutud.

Olen otsinud täiust väljaspoolt, kui peaksin samas vaatama sissepoole. Olen leidnud 15 halba harjumust, millest oma õnne ja vaimse tervise nimel tuleb vabaneda.

Sa jahid täiuslikkust.

Rõõmu kogemine protsessi käigus on tähtsam kui ideaalne lahendus. Mõnuga remonditegemine, et oma lapse tuba uuendada, on suurem väärtus, kui see, et iga pintslitõmme saab ideaalne.

Sa defineerid end läbi asjade.

Kui me kolisime perega väiksemasse kohta, pidime me vabanema paljudest materiaalsetest asjadest, millesse ma kiindunud olin. Seal ei olnud lihtsalt ruumi. Sel ajal märkasin, et ma veedan palju aega keskendudes nende asjade eest hoolitsemisele ja säilitamisele, mida ma ei saanud kaasa võtta. Ma ei saanud aru, et mina olen mina ja asjad on asjad - ma ei kuulu oma asjadega kokku. Ma ei pea end läbi oma asjade defineerima.

Sa võrdled end teistega.

Võrdlusmoment saab mu kõikjal kätte. Asi on aga nii: kui ma veedan kogu oma aja oma muru teiste omaga võrreldes, hakkab minu oma hoopis närbuma. Ma olen veetnud nii palju aega mõeldes, mida keegi teine teeb õigesti ja mina valesti. Muidugi ei saa ma kunagi õnnelikuks, kui raiskan oma aega kellegi teise elule keskendudes.

Sul on põhjendamatud ootused.

Endale ja teistele põhjendamatute ootuste panemine on mulle omane. Hiljuti ütles keegi mulle midagi, mis mind sügavalt puudutas. Ta ütles: "Kui ma tahan, et mu laps (kes armastab lolli mängida), käituks teisiti, olen ma frustreeritud ja tema käitumisest nördinud. Aga kui ma tõden, et ta ongi selline, võin selle üle naerda ja lõbutseda koos temaga."

Kui tihti teeme me vea, soovides, et inimesed, keda me armastame, oleksid teistsugused, selle asemel, et võtta neid just sellisena nagu nad hetkel on. Kui palju enam naudiksime me oma lähedasi ja lapsi, kui me loobuksime üritamast neid teistsugustena näha ning lihtsalt armastaksime neid nii nagu nad on.

Sa ütled liiga tihti "Jah"

On väga tähtis öelda "ei". Kui mu päevad koosnevad "jah"-idest, jääb mul minu pere ja enda jaoks väga vähe energiat. Kui mu ketas on ülekoormatud, tunnen end väsinuna ja ärrituvana. "Ei" ütlemine teeb sind vabaks, et saaksid öelda "Ja" asjadele, mis on sinu jaoks tähenduslikud.

Sa kas hindad oma tõdesid või ignoreerid oma sisetunnet

Kui mu isetunne ütleb, et miski on õige, kuid luban endale siiski kõige pärast kahtlemist (Ma ei leia kunagi midagi paremat, mul ei tule enam kunagi sellist võimalust, ma rikun selle ära), tunnen ma end lööduna juba tükk aega enne lahingut. Tunnen end väsinud ja lootusetuna juba enne esimese sammu astumist. Oma tõe austamine ei ole alati kerge, kuid on alati seda väärt.

Sa hoiad minevikust kinni.

Ma näen vaeva asjade minnalaskmisega: mõtted, ootused ja inimesed. Olen õppinud panustama oma aega ja energiat kohtadesse ja inimesesse, kust seda kõige rohkem tagasi saab. Selle asemel, et tunda end tühjakspumbatuna, eelistan ma tunda end julgustatuna, ülendatult ja inspireerituna. Väga tähtis on teada, kuhu panna oma aega ja energiat (sest ema aeg on väga väärtuslik)

Sa ei jaga andestust.

Andestamine on võimas. Kui andestad, vabaneb süda moel, mida esmalt ei oska ettegi kujutada. Ning kui sulle tõeliselt andestatakse, teeb see alandlikuks ja meenutab kaastunde tähtsust. Oma püüdes olla andestavam mõistsin ma, et pean rohkem andestama ka iseendale.

Sa jätad end unarusse

Enda eest hoolitsemine on oluline. Ma tean seda. Miks ma siis sellega ei tegele? Ma tunnen end hästi, kui ma söön õigesti ja olen aktiivne. Kui ma võtan aega oma huvide jaoks Ja nii, nagu mulle meeldib laste jaoks midagi teha, on ok, kui ma hellitan aeg-ajalt ka iseennast.
Asi on selles, et kui me hoolitseme enda eest, hoolitseme me ka oma perede eest paremini.

Sa tunned end süüdi.

"Ma ei tunne end hästi." Kunagi võitlesin ma süütundega, sest ma ei tahtnud inimestele pettumust valmistada või panna neid end halvasti tundma (ma unustasin, et me kõik vastutame selle eest, kuidas me asjadele reageerime). Ma tunnen end ka süüdi oma kunagistes valikutes ja kardan, et need võivad rikkuda tuleviku. Ma tunnen end halvasti, kui ma ütlen kellelegi "ei", sest ma ei taha kedagi alt vedada. Tunnen end süüdi, kui lähen kuhugi ilma lasteta või ei ole suutnud kõikidele jõulukingitust teha.

Ma pean meeles pidama, et minu parim on piisav ja ma ei saa midagi muud teha. Ma pean loobuma andmast teistele inimestele ja olukordadele nii palju võimu enda üle ning ma pean muutma viisi, kuidas neile reageerida.

Sa püüad inimesi parandada.

Ma tavatsesin olla parandaja. Just teiste, mitte enda. Ma kaotasin alati osakese endast, kui püüdsin kedagi teist parandada.

Sa ei võta endale vastutust oma õnne eest.

Ma olen oma õnne eest vastutav. Mitte minu mees ega mu lapsed. Ma ei taha kunagi panna nende õlule koormat, et nad peaksd mind õnnelikuna hoidma.

Sa ei teadvusta oma võimete piire.

Meil kõigil on võimete piirid ja me peame neid austama.

Minu õnnel on oma osa minu tütre lapsepõlves ja minu abielus. Minu õnn on oluline neile ja kindlasti mulle.

Krishann Briscoe, blogija