Õpeta last oma emotsioone kontrollima

Elus on seda kindlasti tarvis. Koosolekusaalis jonnivat tegelast ei soovi ju keegi endale kolleegiks. Ja ega jonnijal endalgi oma ülekeevate emotsioonidega mõnus maadelda pole. Oskus emotsioone ära tunda, neile nime anda ja neid hallata, peaks aga alguse saama juba varakult. Selline oskus on võti mitte üksnes tulevase edu loomisel karjääris vaid ka võimalus juba lapsena luua häid sõprussuhteid ja tulla hästi toime ka lasteaias ja koolis.

Foto: Shutterstock

Viha, kurbus, pettumus — need emotsioonid on kõikidele tuttavad. Oma lastele peaks õpetema, kuidas nende emotsioonidega toime tulla ja kuidas nende peale oma energiat liigselt mitte kulutada. Kuidas seda teha? Kui laps on rahulikus meeleolus, siis mängige näiteks sellist mängu, et tema mänguasi on katki läinud. Küsi, kuidas ta end tunneb, kuidas ta selle peale reageeriks, kui see päriselt juhtuks? Siis tehke harjutust, kus hingate koos sisse ja aeglaselt viieni lugedes välja. Õpeta teda, et kui juhtub midagi sellist, mis tal emotsioonid pea peale kokku lööb, siis enne tegutsemist võiks ta alati selle harjutuse läbi teha, seejärel hetkeks ka rahulikult mõelda, mis juhtus ja kuidas edasi tegutseda.

Selline lähenemine muutub harjutades automaatseks ja laps suudab enda emotsioone peagi paremini hallata. Ilmselt leiad ka ise, et tuled seda harjutust rakendades igapäevaste pinget tekitavate olukordadega paremini toime.

Foto: Scanpix/PantherMedia

Ema ja isa on oma lapse eeskujudeks igal juhul. Kui viskad pärast jäätise paberist väljavõtmist ümbrispaberi autoaknast välja, siis on kasutu hakata hiljem lapsele loengut pidama selle kohta, kui kohatu on kommipabereid põõsasse sokutada. Lapsed panevad kõike tähele ja tegutsevad mitte sinu sõnade, vaid tegude järgi. Vaadake koos dokumentaalfilme looduse reostamisest, lastele avaldavad need tavaliselt suurt muljet. Rääkige sellest, et kui ta armastab linnukesi ja loomakesi, siis prügi laiali jättes paneb ta sellega nende elu ohtu. Rääkimata sellest, et nii nagu tuleb korras hoida oma kodu, tuleb korras hoida ka oma maad. Ja sinu eeskuju — see on kõige tähtsam.

Foto: Scanpix/PantherMedia

Paljud vanemad ei mõista, et ka peresisene üksteise narrimine võib suuresti lapse tundeid riivata ja enesehinnangut mõjutada. Ka see, kuidas laps teistesse suhtub, saab alguse sellest, kuidas sinu kodus lapsesse suhtutakse ja kuidas omavahel suheldakse — kas pilkavalt, norivalt või hoolivalt. Kas ema ja isa loobivad üksteise suhtes alandava või kiusliku sisuga fraase või räägivad soojalt - ka see mängib suurt rolli lapse suhtumises endasse ja teistesse.

On lapsi, kes narrivad loomi ja peavad seda tavaliseks. Nad isegi ei mõtle, et tegelikult on nad kiusajad ja on lapsi, kes suhtuvad teistesse sama suure hoolimisega, kui endasse ning kiusamine ei sobi nende maailma kuidagi. Oluline on näidata lapsele, et hoolivat suhtumist ei vääri üksnes pereliikmed vaid kõik, kellega kokku puututakse. Ära kraba ta käest niisama komme, et ka tema õele või vennale neid anda, vaid seleta talle, miks on hea jagada oma maiustusi. Miks tasub osata mõelda, mida tunneb klassi uus õpilane ja miks tuleb julgeda selgelt öelda, et kiusamine ei ole tore.

Foto: Scanpix/PantherMedia

Alusta juba sellest, et kui laps teeb sulle liivakooke, siis sa märkad tema pingutust ja tänad teda. Kui ühmad vaid midagi möödaminnes ja ei pööragi eriti tema koogikestele tähelepanu, siis ära imesta, kui ta ei tule selle pealegi, et oma vanaema maitsvate pannkookide eest tänada. Me kipume olema ka häbelikud, kui asi puudutab tänamist. Õpeta oma laps selles vallas julgemaks, kui sa ise oled. Kui laps toob sulle lilli või kingib oma joonistuse, ka siis täna teda kogu südamest. Sellisel juhul on väga tõenäoline, et ta oskab ja julgeb ka täiskasvanuna oma kaaslast tänada nii õhtusöögi, komplimenti või lihtsalt sõbraliku toetuse eest. Uuringud näitavad ka, et tänulikkust kogevad ja väljendavad inimesed on tervemad ja elavad kauem.

Foto: Scanpix/PantherMedia

See pole sugugi vanaaegne soovitus. Hästi käituv inimene on endiselt meeldiv kaaslane igas seltskonnas. Lapsed peaksid just oma vanemate pealt nägema, et teatud väärtushinnangud käivad pere tõekspidamiste juurde. Näiteks, et sõnapidamine on peres kombeks. Oma vea tunnistamine ja vabandamine niisamuti. Ukse avamine, tänamine, viisakas kohas viisakalt riietumine, tervitamine ja kerge viisakas vestlus — need on kõik asjad, mida kiputakse praeguse aja lastekasvatuses unustama, kuid mis pole oma olulisust sugugi kaotanud. Viisaka ja paigas väärtushinnangutega laps ei kasva niisama, vaid ainult vanemate eeskujuga. Nii et mõnes mõttes tuleb viisakat last kasvatades ikka iseenda kasvatamisest alustada.

Foto: Scanpix/PantherMedia

Kui enamus sinu suhtlusest lastega koosneb vaid kohustustest, vastutusest, korra pidamisest ja õppimisest rääkides, siis tegelikult sellel tulemust pole. Lapse harmooniliseks arenguks on väga tähtis, et ta saaks oma vanemaga koos olla ka lihtsalt niisama. Jalutades, lõbutsedes, maailma asju arutades, lugusid rääkides. Mõnusalt teineteise seltskonda nautides oma lapsega koos kasvada — see on parim, mida tema heaks teha saad.