KUIDAS SAAVUTADA: Igaühele, ka kõige väiksemale lapsele tuleb anda võimalus oma ülesande eest vastutada.

Ära võta vastutust laste toimingute eest endale. Anna neile ülesandeid ühesõnaliste meeldetuletustena: "hambad", "kingad", "mantel", "kott", "spordiriided". Lepi eelnevalt nende märksõnade tähendus lastega kokku.

Näiteks hambad tähendab seda, et laps läheb ise vannituppa, võtab oma kohast oma hambaharja, peseb hambad ja paneb oma kohale tagasi nii harja, pasta, kui rätiku.

Kaootilisel ja siblimist täis hommikusel hetkel piisab siis neutraalse häälega öeldud sõnast "hambad ja laps on jälle oma tegemistega järje peal. Ning ära hakka temalt vastutust võtma sellega, et iga paari hetke tagant kontrollid: "Kas hambad on pestud? Miks need veel pesemata on? Kas panid hambaharja tagasi? Aga kas rätik on õigel kohal? Kui palju kordi ma pean sulle meenutama, et paned rätiku tagasi." Niimoodi pidevalt üle kontrollides jõuad selleni, et laps ei tee ilma sinu käsuta ühtegi liigutust ja kui tal on midagi kadunud või kui ta jääb hiljaks, peab ta sind selle eest vastutavaks.

EESMÄRK: Et laste ekraaniaeg väheneks.

KUIDAS SAAVUTADA: Anna isiklikku eeskuju ja lülita ka enda ekraanid kinni.

Kui sinu väikelaps või teismeline veedab nutiseadmetes, arvutis või teleri ees liiga palju aega, siis näägutamisest annab paremaid tulemusi isiklik eeskuju. Pane ka enda ekraanid kinni ja tee midagi sellist, mis võiks ka sinu lastele huvi pakkuda. Selleks, et oleks huvitav, et pea tingimata tehnoloogiat kaasama. Minge kas jalutama, piknikule, mängige sõna-ja lauamänge, külastage sõpru.

Kasuks tuleb kokkulepe, et magamistubades ei ole ekraane. Kõik mobiil-ja nutiseadmed jäävad ööseks elutuppa laadima. Ka täiskasvanute omad. See muudab kõik pereliikmed rahulikumaks ja puhanumaks. Selle reegli juurutamine saab aga olema keeruline. Ole siis valmis järjekindel olema ja osta ka äratuskellad.

EESMÄRK: Et lapsed ei jätaks oma asju igale poole vedelema.

KUIDAS SAAVUTADA: Kui sinu laste laialijäetud asjad sind häirivad, siis looda suhtlemise, mitte karjumise tulemuslikkusele.

Väiksemate lastega koristamiskokkulepete saavutamine võib olla isegi lihtsam, kui teismelistega. Teismeliste sisemus on üksjagu sassis ja nii ka see, mis on nende ümber. Nad ei saa tõepoolest aru, kuidas sellised nende meelest mitteolulised asjad, nagu laiali riided, võivad sind niimoodi ärritada. Selle asemel, et tema peale iga päev häält tõsta ja oma reeglite aktsepteerimist nõuda (millega ei saavuta sa muidugi asjade kokkukorjamist vaid selle, et ta hakkab sind poolearuliseks psühhopaadiks pidama), proovi temaga vestelda sellest, kuidas sa ennast tunned, kui tema asjad asjad on igal pool laiali. Räägi talle, et väline organiseeritus organiseerib inimest ka sisemiselt.

Leidke üheskoos lahendus, olgu selleks siis kasvõi korv tema toas, kuhu ta koju saabudes oma asjad viskab ja hiljem neid siis sorteerib. See on siiski parem, kui variant, et kõik on mööda elutuba laiali. Mõnikord aitab see, kui lapse toas on rohkem panipaiku - lisariiul, stange või korv on talle oma asjade organiseerimisel kasuks. Kui ise aitab lahendust välja mõelda, on ka lootust, et ta kokkuleppest kinni peab, rohkem.

Aga kuidas sinu kodus nendele probleemidele toimiv lahendus on leitud?