Nutisõltlasest ema pihtimus: laps joonistab mind juba koos telefoniga

Kui laps oma ema joonistab, lisab ta ikka pildile mingeid just tema emale iseloomulikke detaile, olgu selleks näiteks käekott, lilled, koer rihma otsas... ja minu tütar joonistas mulle hiljuti järjekordse pildi endast ja minust. Ei tea juba mitmekümnenda ja need kõik on mulle võrdselt armsad. See pilt aga tõi mulle pisara silma, ja mitte õnnepisara. Pildil on kujutatud meid elutoa diivanil, tüdruk istub minu kõrval koos oma nukuga, koer peesitab diivani kõrval ja minul... on käes telefon.

Ma tean, et olen lapsega koos olles liiga palju telefonis ja see on kohutav harjumus, aga ikka hiilib ligi. Kui ta mänguväljakule viin ja ta seal teiste lastega sõbruneb, istun ma pingil telefonis. "See on mu vaba aeg," õigustan endale mõttes, aga tegelikult peaks see olema minu aeg tütrega. Kui vaatan mänguväljakul ringi, on teisedki emad telefonis... isegi need, kellel alles paariaastane väljakul omaette ringi tuterdab.

Tegelikult pean tunnistama, et mu "telefonis passimine" on ka ohtlikke olukordi tekitanud. Kord oli mul enne ostude autosse pakkimist nii väga vaja sõbrannale Messenger'is vastata, et ma ei pannud tähele, kuidas laps juba tipptunnil autoparklas omaette ringi jalutas. Ja kui ta oli haige ning tahtis, et ma tema toas ta voodi kõrval pikutaks kuni ta uinub, ütles ta mulle: "Emme, ära mängi telefoniga, laula Taukari laulu." Ja neid hetki on veel. Ja ma pole neist õppinud... kuni sain hiljuti selle joonistuse.

Võtsin end käsile ja püüan täielikult piirata aega, mille veedan lapsega koos olles teleofniekraani vahtides. Eriti nüüd kus on ees lasteaiavaba suvi ja meil oleks koos nii palju koos teha ja avastada. Ja eriti kuna ma veedan niikuinii kõik oma tööpäevad arvutiekraani ees. Pean hindama neid õhtuid ja nädalavahetusi koos lapsega. Tõmbasin telefonile äpi, mis mõõdab kui palju olen päeva jooksul telefoni kasutanud. Alguses oli see päris hirmus: 3-4 tundi! Seadsin endale piiriks esialgu olla poole vähem ja nüüd olen juba nädala olnud telefonis ainult umbes poolteist tundi, millest enamuse siis kui laps on juba uinunud ja olen omaette.

Tahaksin kutsuda üles ka teisi emasid jälgima, kas nad veedavad aega oma lapsega või oma lapse ja telefoniga. Sest ma võin teile lubada, et telefonis pole midagi olulisemat kui inimene su kõrval.