"Nüüd olen mina see kohutav inimene, kes oma lemmiklooma ära peab andma?"


"Nüüd olen mina see kohutav inimene, kes oma lemmiklooma ära peab andma?"
Unsplash / Kristin Lopez

Olen suur loomasõber ja enne kui meil veel last polnud, vaid olid ainult kass ja koer, tegin mõttes (ja vahel avalikult) maatasa neid, kes oma lemmikloomi ära andsid. Miks sa ta siis üldse võtsid? Elab mitu aastat teiega ja siis saadetakse oma kodust minema? Kohutav! Nüüd aga olen ise viidud nii kaugele, et mõtlen vähemalt kolm korda päevad sellele, et meie kolmeaastasel kassil oleks tõenäoliselt tarvis uut kodu.

Kõik algas tütre sünniga. Koer võttis lapse koheselt omaks: juba päeval kui haiglast koju tulime, viis ta oma mänguasja lapse juurde. Kui laps tegi häält, ruttas ta uurima, kas kõik on hästi. Nüüdseks kahene tüdruk mängib koeraga igapäevaselt, kallistavad ja musitavad, enam paremat läbisaamist ei oskakski soovida. Kassiga on aga lood risti vastupidi. Ta on algusest peale lapsest eemale hoidnud, ka siis kui too end õieti veel liigutadagi ei osanud. Kui laps roomama ja hiljem kõndima hakkas, põgenes kass aga magamistuppa kapi otsa ja see on siiani tema põhiline koht. Tütar pole kunagi kassile otseselt haiget teinud, pigem käib teda oma armastusega "terroriseerimas". Tahab paitada, musitada, kallistada... ja kassile see ilmselgelt ei meeldi.

Oleme last palju keelitanud. Seletanud talle, et kiisu tahab olla omaette, ta ei taha praegu pai, mängi hoopis kutsuga. Oleme nii palju öelnud, et söövat-magavat kassi ei tohi tülitada, et see ajab juba meid ennastki hulluks. Kass on hakanud palju karva ajama ja on täiesti ilmselges stressis, sest nii kui ta keerab end mõnusasti diivanile magama, on laps kohe platsis ja otsib lähedust. Ja me ei tea enam, mida teha.

Seotud lood:

Viibisime vahepeal reisil ja kassi tuli hoidma mu vennanaine, kes on suur kassiarmastaja. Nende kahe nädala jooksul saatis ta meile pilte ja videosid, kuidas kass diivail mõnules, mängis, süles nurrus ja tema voodijalutsis magas. Ehk siis oli täpselt selline nagu ta oli meil enne lapse tulekut. Kui naasesime, lotsime, et see puhkus mõjus loomale hästi ja ta on taas leplikum, kuid vaid mõne päevaga oli ta sama stressis, karva ajav ja omaette hoidev.

Loe veel

Loom on ilmselgelt õnnetu ja me ei tea enam, mida teha. Oleme püüdnud talle ekstra paju tähelepanu pöörata, laps on juba veidi rohkem aru saanud, et ei maksa tema ligi minna, kuid sellele vaatamata kass justkui vihkab siinset elu. Ja aeg teises seltskonnas näitas, et temas on see mõnuleja alles, lihtsalt meie keskkond ei sobi talle enam. Kas oodata veel, anda aega? Või leida talle rahulikum kodu kellegi teise juures? Sest me planeerime veel lapsi ja ma ei näe, kuidas olukord võiks kassikese jaoks paremaks minna. Kindlasti eannaks me teda aga võõrasse koju ja uuriksime esialgu, kas vennanaine või keegi teine lähiringkonnast oleks valmis kassi enda juurde võtma. Oeh, mida teha!?

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare