Müüt: pärast lahutust on parim lahendus laste elukorralduseks vanemate võrdne aeg lastega

On üsna levinud, et pärast lahutust taotlevad mõlemad vanemad endale võrdset õigust olla lapsega koos. Selline 50:50 lahendus tähendab lapsele ühest kodust teise pendeldamist näiteks nädala või paari tagant. Arvatakse, et nii on õiglane.

Võrdse ajajaotuse põhimõte ei ole lastele parim, pigem võimaldab see lõpetada vanemate omavahelise võistluse: võrdse ajajaotuse puhul ei tunne kumbki vanem end kaotajana. Seega on selline lahendus parim vanemate, aga mitte laste huvides. Lapsed ei vaja mitte niivõrd võrdselt jagatud aega kahe vanema ja elukoha vahel, kuivõrd kvaliteetaega, võimalust säilitada hea kontakt ja seotus mõlema vanemaga. Laps vajab üht kindlat kodu, turvatunnet, kindlaid ja toimivaid rutiine, teineteisest austavaid vanemaid.

Lahkumineku kohta loe veel SIIT!

Võrdne aeg ei taga tingimata head suhet ja emotsionaalset lähedust. Kaks kodu ja nende pidev vaheldumine võib lastes parajat segadust tekitada. On problemaatiline, milliseks kujuneb lapse kodu ja pere mõiste, kui iga nädala või paari tagant tuleb pakkida asjad ja jälle ümber kolida ning uuesti kohaneda. Vanemad ei saa olla kursis lapsele olulistes asjades, igapäevastes sündmustes, olla osalised tema rõõmudes ja muredes, kui tekivad pidevad nädalapikkused lüngad. Igal juhul on selline jagamine pingeline kõigile asjaosalistele. Võrdsuse ja õigluse printsiibi võiks üles kaaluda turvatunne, vähemalt ühe vanema täielik informeeritus igapäevastes asjades, igapäevaselt tuntav emotsionaalne seotus vähemalt ühe vanemaga, kodutunne (sest kodu saab olla vaid üks) ja oma pere tunne.

Marge Vainre

Müüt: vanemate lahkumineku puhul ei tohi ema ega isa uued elukaaslased last keelata (kasvatada)

Kui lapse vanematel on uued elukaaslased/abikaasad, siis vanemlik vastutus jääb ikka vanematele. Lapse vanemad vastutavad lapse heaolu ja arengu toetamise eest (otsused seoses hobide, vaba aja sisustamise, hariduse jm). Lapsega koos elav täiskasvanu, kes ei ole tema vanem, ei peaks tegelema lapse kasvatamisega. Loomulik on, et kooselavad inimesed loovad ühiselt kokkulepped, kuidas igapäevane elu saab korraldatud - kes milliste kodutööde eest vastutab, kuidas arvestatakse üksteise vajadustega, kuidas kasutatakse ühiseid ruume ja aega. Ema või isa uue elukaaslase roll on toetada oma partnerit, kes tegeleb oma lapsega. Kindlasti on iga täiskasvanu asi väljendada oma piire, sest nii saavad tekkida lähedased ja selged suhted.

Enne kui võõras täiskasvanu saab hakata lapse kasvatuses rohkem osalema, peaks ta looma hea ja usaldusliku suhte selle lapsega. Usaldust aitab luua see, kui täiskasvanu püüab lapse kogemust mõista, võtab lapse vajadusi tõsiselt, on ise aus ja siiras ning hoidub kriitikast ja hinnangutest. Usalduse tekkimine võib hea tahte korral võtta aega umbes kaks aastat. Kokkuvõttes võib öelda, et iga võõras täiskasvanu saab last toetada, olla tema jaoks emotsionaalset olemas, inspireerida teda oma eeskujuga ning väljendada lapsele oma piire. Vastutus lapse käekäigu, heaolu ja arengu eest jääb vanemale.

Auli Kõnnussaar

Müüt: kiitmine teeb uhkeks

Kiitmise üks mittesoovitav kõrvalmõju on lapse ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Lisaks sellele on kiitmisel kui hinnangu (olgu küll, et positiivse hinnangu) andmisel mitmeid ohtusid-tagajärgi lapsele endale ja vanema ja lapse suhtele. Näiteks kui vanem kasutab kiitust lapse manipuleerimiseks; kiitus võib mõjuda nii, et laps tajub enda ja vanema suhet subjekt-objekt suhtena, kus vanem väljendab kiitusega oma üleolekutunnet; kui kiitus ei lange kokku lapse enesehinnanguga, võib laps tajuda seda kui vanemapoolset mittemõistmist; kui laps tahab probleemist rääkida, on kiitmine suhtlustõke; kiitus suurendab õdede-vendade vahelist rivaalitsemist sest kiitust võrdselt jagada on võimatu; lapsel tekib sõltuvus vanemast, vajab pidevat heakskiitu väljastpoolt (raha, hüved) ja pärsib seega iseseisvust.

Tõhus alternatiiv kiitusele on positiivne minasõnum. Vanem saab oma positiivseid tundeid lapsega jagada ja laps tunneb, et teda hinnatakse ja armastatakse. Positiivne minasõnum ei langeta lapse kohta otsuseid, (ei anna hinnanguid) vaid keskendub vanema tunnetele ja kogemustele.

Õnne Aas-Udam

Müüt: õpetaja ja lapsevanema vastuseis on paratamatu. Õpetajad: kõik algab kodunt, mina ei saa midagi teha. Lapsevanemad: see, mis juhtub koolis/lasteaias, pole minu probleem

Lapse jaoks on kahtlemata parim võimalus see, kui tema ümber olevad täiskasvanud teevad koostööd ja peavad üksteisest lugu. Lapsevanemad ja õpetajad näevad last erinevas keskkonnas ja seega tuleb neil omavahel jagada oma kogemust lapse vajadustest, tugevustest ja sellest, mis last toetab.

Pole kahtlust, et lapse arengut mõjutavad muude asjade kõrval oluliselt ka kodused suhted ja õhkkond, vanemate eeskuju, elukeskkond ja see, millise meeleoluga laps hommikul kodust kooli läheb. Päris kindlasti mõjutavad aga lapse käitumist ka õpetaja väärtused, käitumismudelid ning üldine õhkkond, mille eest vastutab klassis õpetaja. Kindlasti pärsib lapse õppimist vanemate ja õpetajate vastastikune usaldamatus. Oluline on, et täiskasvanud jätaksid hinnangud ja kriitika kõrvale ning räägiksid omavahel lapse vajadustest ning jagaksid häid kogemusi. Probleeme pole alati võimalik teha olematuks, kuid oma parima saavad kindlasti teha nii vanemad kui ka õpetajad.

Auli Kõnnussaar

Müüt: võimatult käituv laps (kuri ämm, võimukas sõbranna) ajab vanemad lahku


Paarisuhe kuulub kahele inimesele, kes on selle loonud, kes seda hoiavad ja sellest heaolu ja tuge saavad. Kui paarisuhe lõppeb, siis on selle otsuse taga samuti needsamad kaks inimest. On suur kunst hoolitseda oma paarisuhte eest, kui elus tulevad ette probleemid ja raskused (võimatult käituv laps, kuri ämm või võimukas sõbranna). Samas on just paarisuhe see, mis saab olla toetav pelgupaik, kui elus on raskused.

Ega ämmadega alati ei vea ka ja mõnikord ei õnnestugi omavahel ühist keelt leida, selle kohta loe SIIT!

Täiskasvanul on alati valik, kas probleemi korral otsida tuge, hoolitseda paarisuhte eest või jätta see n-ö saatuse hooleks. Kui inimene tunneb, et keegi teine tuleb üle tema piiride ja sekkub tema ellu või paarisuhtesse, siis on alati mõistlik end kehtestada, mis tähendab hoolitseda oma piiride eest sel moel, et iseenda ega ka teise väärikus kannatada ei saaks.

Väga paljudel inimestel on vaja kehtestamist õppida ja see on normaalne, sest kodudest ei ole tihti tulnud häid mustreid kaasa. Vanasti, näiteks pärast sõda, oli olulisem füüsiline keskkond (peavari, toit, turvalisus), kuid tänapäeva suhteliselt turvalises keskkonnas muutub aina olulisemaks emotsionaalne keskkond ehk suhete kvaliteet. Seega on meil vaja õppida oma suhete eest hoolitsema. Paarisuhtesse ei saa keegi kolmas sisse tulla, kui paar seda ei luba. Paarisuhtesse on vaja pidevalt investeerida, siis saavad partnerid nautida ka heaolu, mis neid koos hoiab ja aitab raskustega paremini toime tulla.

Auli Kõnnussaar

Tule küsi psühholoogilt nõu või loe rohkem nõuandeid lapsevanematele: www.sinamina.ee/e-noustamine

Esimesed 10 lastekasvatusteemalist müüti, mida selgitasime, on välja toodud SIIN