Õpi õigesti tülitsema!
Halb on see, et tülide ajal unustavad vanemad, et neil on ka lapsed. Nad on nii ametis üksteise peale karjumisega ning sõnu ei valita. Raevuhoos ei nähta ka partnerit adekvaatselt ega kuulata, mida ta tegelikult ütleb.
Kui ma hiljem vanemalt uurin, kus oli laps tüli ajal, siis nad ei tea seda öelda. Mõni laps peidab end kapis, laua all või oma toas, et olla nähtamatu. Mõni laps läheb vanematele vahele, mis on talle eriti halb, sest siis on ta sunnitud valima poolt. Aga laps tahab kaitsta ja armastada mõlemat vanemat. Sekkudes võib ta lisaks ka ise sattuda tüli keskele sõimu ohvriks. Mõni vanem hakkab veel süüdistama, et “kõik siin on minu vastu”.
Osa lapsi ei mäleta, kus nad tüli ajal olid või mida tegid. See juhtub peredes, kus puhkeb pidevalt valjuhäälseid lahenduseta tülisid. Mure ja hirm on nii tugevad, et laps blokeerib oma tunded: ta ei ole endaga kontaktis, vaid elab kaasa vanemate karjumisele. Suureks saades võib sellise kogemusega inimene ka end oma tülides ära kaotada, kukkudes tagasi lapsepõlvekogemusse, kus ta pole teadlik ei oma tunnetest, häälest ega kehareaktsioonidest. Teda tabab võimetus, tunne, et ta ei saa midagi parata. Ta pole hea tülitseja, vaid annab kohe alla ja palub vabandust, isegi kui pole süüdi.
Pärast tülisid on lapsed nagu väikesed täiskasvanud ja hakkavad nutvat ema lohutama, võttes endale ülesande ta õnnelikuks teha. Automaatselt kujuneb ühiseks vaenlaseks isa. Mõnikord hakkab ema veel lapsega arutlema, et äkki koliks lahku, näed ju, kui raske meil on! See paneb lapsele suure vastutuse, rollid lähevad sassi ja isegi kui kooselu jätkub, kaotab laps turvatunde ja teda jääb saatma ebakindlus. Laps on saanud hingehaava, ta kardab järgmist tüli ja kõik see hakkab mõjutama tema tulevikku: nii partnerite valikut kui ka tülide lahendamist.
Minu soovitus on: märka last tüli ajal! Mida ta teeb, mis nägu tal peas on? Ka tüli järel ei tohi laps jääda nähtamatuks, vaid talle tuleb selgitada, mis toimus. Enamasti on tülide sügavamaks põhjuseks võimuvõitlus, armastuse puudus või soov olla nähtav. Noorelt proovitakse rohkem võimuvõitlust, aga loodetavasti lihvitakse need nurgad aja jooksul maha ja õpitakse professionaalsemalt tülitsema: õigel hetkel minnakse õue hingama, ei pursata kohe kõike esimese emotsiooniga välja, hakatakse nii enda kui ka teise vajadusi paremini märkama. Kui seda ei suudeta, siis emotsionaalselt intelligentsed inimesed otsivad abi ning asuvad selle probleemiga tegelema.
