Otsus vanema põlvkonnaga koos elada ei teki tühjale kohale

Diana (34) elab abikaasa Rag­nari (36), laste Adele (3), Jeoneli (13) ja Enri­coga (15) Tartumaal Nõos era­majas. Samasse majja alumisele korrusele mahuvad elama Diana vanemad Anu ja Ivan.

Eramus on end mõnusalt sisse seadnud ka neli spanjelit, valge kass Tõnnu ja kalad. Õues tuiskavad ringi ja valvavad kodu pikakarvaline saksa lambakoer Bämbi ja end juba kutsikana siia elama sättinud Simba. Ju ta teadis, et siin peres jagub soojust tallegi. Kuid see pole veel kõik. Aias on ka majake, kus elavad Diana vend Mario ja tema kass Triibu.

“Tutvusin Ragnariga 16aastaselt. Elasime Nõos minu vanematega koos kolmetoalises korteris. Juba paari aasta pärast abiellusime. Tol ajal oli rahaliselt päris raske, mees õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat, mina jäin lapse­ootele. Ragnar hakkas kooli kõrvalt tööl käima. Kui meie esimene poeg Enrico sündis, elasime vanemate korteris edasi. Nii oli võimalik hakkama saada – maksud maksime ema-isaga pooleks ja toidurahad panime kokku,” jutustab Diana.

Noore pere unistus oli aga elada oma majas. Seda hakkasidki nad abikaasaga otsima ja lõpuks leidsid 2002. aastal unistuste kodu Nõos metsa­tuka kõrval. Vanemad müüsid kolmetoalise korteri maha ja kõik koos võtsid pangast laenu. “Ise me poleks suutnud endale kodu soetada – meil ei olnud sissemaksuks raha, et pangalaenu saada,” möönab Diana.

Tõsi küll, mõte koos vanematega maja osta ei tekkinud tühjale kohale. “Oleme vanematega kogu aeg väga lähedased olnud. Minule on pere kõige tähtsam. Pingutame selle nimel, et lastel oleks õnnelik lapsepõlv ja endal rahulolu,” ütleb Diana.

Idülliline maaelu

Nii kolisid nad kõik koos kahekorruselisse eramusse. 130ruutmeetrises majas olid allkorrusel köök, magamistuba ja suur elutuba, üleval kaks tuba ja hall. Uus kodu vajas aga hädasti remonti ja jõudumööda hakati seda ka tegema. “Meil ei olnud alguses pesemisvõimalusi, vaid aias oli pisike saunamaja,” meenutab Diana. “Olime aga üliõnnelikud oma uue kodu üle! Tundsime end kui puhkemajas."

Noore pere – Diana, Ragnari ja pisipoja Enrico – kasutada oli algul teisel korrusel 20ruutmeetrine tuba. Diana vend sai teise toa üleval korrusel ning vanemate magamistuba oli allkorrusel. Et olukord polnud kellelegi peale sunnitud, vaid vaba valik, tundus kõik idülliline.

“Kuidagi kujunes välja nii, et mina olin kodune ja valmistasin alati kõigi­le õhtusöögi. Toiduraha maksime vanematega pooleks, maksud samuti,” räägib Diana. “Tavaliselt veetsime suure osa päevast koos köögis. Meil on ka väike aiamaa, seal nokitsesime emaga koos. Minu isa ja mees ehitasid koos kasvuhoone.”

Hetkeks olid suhted keerukamad

Peagi sündis noorel perel teine poeg, Jeonel. “Oli päris tülikas kahe väikse lapsega kogu aeg allkorrusele minna, kui neil tekkis janu või oli vaja pissi­potti tühjendada,” nendib Diana. “Otsustasime mehega, et teeme endale üles ka köögi. Elu läks palju lihtsamaks, aga suhted vanematega natuke keerulisemaks: neil oli algul raske mõista, miks me eraldi köögi teeme, nad olid lausa solvunud.”

Kõigil tuli ümber harjuda – et majas oli nüüd kaks kööki, tekkis ka kaks eraldi leibkonda. Diana tunnistab, et tollal esimesi kordi emaga koos poes käies oli temalgi väga imelik tunne. Kummalgi oli eraldi korv ja maksti samuti eraldi. Õnneks nad harjusid ja praegu tundub see täiesti normaalne. Üksteise juures käies ei koputa nad siiani kunagi, sest peavad ennast üheks suureks pereks.

Noor pere astus aga veel sammukese kaugemale. Aastaid käidi lastega saunamajas pesemas ja talvel oli see väga tülikas. “Tegime endale üles duširuumi ja ostsime ka oma pesumasina. Tualett on meil siiski siiani all ühine.”

Nüüdseks on terve ülemine korrus Diana pere päralt, 80 ruutmeetrit. “Tegime väikese juurde­ehitise, rõdu ja terrassi – mu mees on kuldsete kätega ja ehitab kõik ise. Abistan teda, nagu oskan.”

Kõik aitavad üksteist

Laste hoidmisega peres probleeme ei ole. “Kui emal on vaba päev, saame alati talle loota. Kui meid kodus pole, kütavad vanemad ahjud ära ja tegelevad koertega,” kiidab Diana.­ “Ragnar töötab teedeehituses tööde­juhatajana ja lõpetab Tehnikaülikoolis sama eriala. Vahel on tal pikad tööpäevad ja sageli komandeeringud. Siis on mõnus, et ma pole kodus lastega üksi, vaid vanemad on seltsiks.”

Muidugi ei ole elu alati lust ja lillepidu, on ka raskemaid aegu. “Meil on suur pere ja kui kellelgi on mure, on see kõigi mure,” ütleb Diana. “Mina ja ema võtame kõike väga südamesse. Kunagi oli ka erimeelsusi laste kasvatamisel, aga need oleme ületanud vanemaks ja targemaks saades.”

Suurperel on kujunenud oma traditsioonid. “Kõik sünnipäevad peame üleval meie juures. Ka jaani­päeval, jõululaupäeval ja aasta­vahetu­sel­ oleme koos,” kirjeldab Diana. “Viima­sel ajal on meid emaga tabanud käsitööhullus – koome õhtuti diivanil sokke ja ajame juttu. Oskan seda kõike väga hinnata.”

Ka Dianal-Ragnaril on lihtsam vanematega koos elades endale aega võtta. “Kui poisid olid väik­sed, soovitas ema hakata meil seltskonna­tantsu kursustel käima. Sellest sai tore hobi ja nüüdki käime igal pühapäeval tantsutrennis, see on vaid meie kahe aeg.”

DIANA SOOVITAB:

Koos saavad elada põlvkonnad, kelle suhted on juba enne väga head.

Maja peaks olema piisavalt suur, et hingamisruumi jääks kõigile.

Mitme põlvkonnaga koos elades muutuvad laste suhted vanavanematega väga lähedaseks. See annab lastele palju juurde.