Prints istub diivaninurgas, joob õlut ja vaatab õhtu otsa televiisorit


Prints istub diivaninurgas, joob õlut ja vaatab õhtu otsa televiisorit
Foto: Shutterstock

Kui „...õnnelikult elu lõpuni" saaks järje, siis ilmselt oleks muinajutulõpujärgne elu just selline. Prints istub diivaninurgas, joob õlut ja vaatab õhtu otsa televiisorit. Tuhkatriinu hoolitseb laste eest, teeb süüa ja koristab. Abikaasad vahetavad õhtu jooksul mõne asjaliku repliigi ja lähevad magama. Prints tõmbub oma voodipoolele, Tuhkatriinu teeb sama. Hommikul istuvad mõlemad pahura näoga laua taga. Tuhkatriinu on pudru „kogemata" üle soolanud, prints jätab nõud „kogemata" lauale vedelema...

Ka hästi alanud suhtes võivad partnerid ühel hetkel jõuda üksteise vältimise ja kättemaksumängudeni. Miks nõnda juhtub? Küsimustele vastab lehel siinjapregu.ee rahvusvahelise gestaltteraapia instituudi juht John Ewans Porting.

Ka hästi alanud suhtes võivad psühholoogilised mehhanismid areneda passiivagressiivsuseks, mis väljendub teineteise vältimises ja varjatud agressioonis. Just nii, nagu kirjeldatud prints ja tuhkatriinu jätkuloos. Mõni aasta veel ja kunagine õnnelik paar istub juristi juures ning jagab oma vara. Kust selline käitumine tekib? Ja kuidas sellest nõiaringist välja saada?

Kuidas see juhtub, et õnnelik suhe muutub teineteise vältimiseks?

See on pikk protsess. Meie ellujäämis- ja käitumismustrid on välja kujunenud varajases lapsepõlves ning me võtame need alateadlikult oma ellu ja suhetesse kaasa. Kui sa avastad, et tammud uues suhtes taas sama koha peal, kus vana suhe karile jooksis, siis võid olla kindel, et ka kolmas suhe ei too lahendust.

Seotud lood:

Paarisuhtes on tähtis julgeda jagada partneriga olulisi asju ja näidata üles hoolivust. Kuid õnneliku paari vahele tulevad üha uued kohustused: töö, ambitsioonid, lapsed... Vanemad unustavad justkui ära, et nemadki vajavad soojust ja armastust. Siin käivitubki lapsepõlves omandatud mehhanism: inimesed hakkavad vältima kontakti, hoiavad emotsioonid enda sees ning ei väljenda oma vajadusi.

Passiivagressiivsus on vaikne enda või teiste karistamine, eraldades ennast suhtes.

Loe veel

Kui partnerite sügavamad vajadused on rahuldamata, põhjustab see omakorda pettumust ja viha. Kui viha ka välja ei näidata, leiabki see uue, kahjuks destruktiivse tee. Passiivagressiivsus on vaikne enda või teiste karistamine, eraldades ennast suhtes.

Miks passiivne agressiivsus üldse tekib?

Meis kõigis on viha ja agressiooni, millel on ka positiivne ja ilus külg. Tänu nendele omadustele oleme energilised, tegutseme eesmärgi nimel, seisame enda eest, räägime suu puhtaks jne. Agressiivsuse olemus eksistentsiaalses mõttes on võime asju korda saata ja tegutseda. Kui inimene ei julge oma agressiooni kasutada ja enda eest seista, väljendub see passiivselt, näiteks hilinemisena, väga vaikse häälega rääkimises, asjade unustamises jne.

Meis igaühes on ka loomuldasa kurbust, mille eksistentsiaalne olemus on võime olla. Olla aus, olemas nii enda kui ka teiste jaoks, võime olla intiimne. Kui abikaasad ei jaga oma kurbust ega väljenda oma vajadusi, siis ei saa nad ka toetust. Kui sul on raske oma haavatavat poolt näidata, on sul raske vastu võtta ja pakkuda lohutust. Nõnda hakkabki arenema agressiivne hoiak terve maailma vastu.

Pettumused, haiget saamised ja nördimused on rõõmu ja positiivsete emotsioonide kõrval kohal juba lapsepõlves. Kui need olukorrad ei leia samas lahendust, siis jäävad nad meie sisse ja sunnivad tulevikus sarnaseid olukordi vältima. Nõnda käitumegi täiskasvanuna nagu kõrvetada saanud laps, kes väldib tuld.

Mis juhtub abieluga, kus üks partneritest on passiivagressiivne?

Inimesed elavad siis koos ilma koos elamata ja see on valus. Toetus, seksuaalsus, lähedus ja intiimsus surevad välja. Passiivne agressiivsus on nagu kahe teraga mõõk: ma haavan ennast ja teist samaaegselt. Abielus võib see avalduda nii, et ma hoian ennast tagasi, varjan emotsioone, võtan „vaese mina" hoiaku või hakkan kätte maksma.

Kui sa ei anna mulle seda, mis ma vajan, siis sa ei saa ka seda, mis sa vajad!

Kui mina ei saa seda, mida mul on sinult vaja, siis ei saa sina seda, mida sinul on minult vaja. See halvab tugevalt seksuaalsust. Nagu näete, on see väga efektiivne vahend teise inimese haavamiseks. See on ka paljude lahutuste põhjuseks. Algul püütakse küll sellises suhtes vastu pidada, ent rahulolematus aina süveneb.

Kuidas see lapsi mõjutab?

Lapsed ei õpi mitte üksnes vanemate tegudest-sõnadest, vaid ka sellest, mida otseselt ei väljendata. Laste puhul tasub tähele panna seda, kui nad sulguvad endasse, on liialt agressiivsed või vastuoksa liialt passiivsed. Need on märgid sellest, et midagi on juhtunud: ta on sügavalt haiget saanud, tema vajadused on jäänud rahuldamata. Mõned hakkavad end lõikuma või endale muul moel liiga tegema. Nad mõtlevad, et ei kõlba kuhugi, süüdistavad ennast, hakkavad jooma või narkootikume tarvitama.

Soovitan soojalt: istu lapsega maha ja väljenda võimalikult lihtsalt seda, kuidas sulle tema olek mõjub. Tee seda armastaval moel ja kaasa ka last vestlusse. Kui esimest korda see ei toimi, siis ehk teisel või kolmandal korral. Ära iial anna alla. Allaandmine on osa passiivagressiivsusest.

Kuidas sellest vabaneda?

Hea on ennast selle käitumise tagamaadega kurssi viia, lugeda selle kohta raamatuid ja artikleid. Ma ütlen ikka, et see, mis sai haavata suhete tasandil, see saab paraneda ka vaid suhete tasandil. Võti on dialoogis. Inimene peab suutma olla tema ise, ta peab võtma vastutuse ja olema otsekohene, vältima karistusmänge ja näitama ka oma haavatavat poolt. Soovitan teha koostööd terapeudiga, kes jälgib, kuidas sa kurbuse ja vihaga toime tuled. Terapeut toetab enese tundmaõppimise protsessi.

Meie instituut korraldab ka paariteraapia seminare, kuhu tullakse maailma eri otstest. Need paarid teavad, et miski on nende suhtes surnud. Igatsetakse intiimsust, koosolemist, toetust ja seksuaalsust, ent ei teata, kuidas taastada armastavat kontakti. Alguses on nad hästi kartlikud, räägivad vaikselt ja ei vaata teineteisele otsagi.

Nad on sügavalt rahul, sest tunnevad, et lõkke saab uuesti leegitsema puhuda.

Minu ülesanne on neid toetada, et nad jõuaks avatud suhtluseni, kus nad saavad väljendada oma vajadusi, viha, kurbust ja valu. Tõeliste emotsioonide ja igatsuste väljendamine liigutab mõlemat ja pärast on nad sügavalt rahul, sest tunnevad, et lõkke saab uuesti leegitsema puhuda. Tore on näha, et nii mõnedki, kes tulid lahutusmõtetega, lahkuvad abieluvande uuendamise plaaniga. Mõnele paarile on aga liiga hilja - nad tulevad minu juurde, kuigi peaksid tegelikult minema juristi juurde. On vaja vaid ühte, et lahku minna - selleks et koos elada, on vaja kahte.

Kas tunned ka endas vahel passiivagressiivse käitumise ära?

Jah, kui ma liiga vihaseks lähen, siis tõmban hädapidurit ja küsin endalt: „John, mida kuradit sa praegu teed?" Tavaliselt on selle reaktsiooni taga mingi haiget saamine või pettumus. Küsin siis endalt, mis on see, mida ma tegelikult tahtsin.

Ükskord tulin näiteks pikalt reisilt koju ja ootasin, et mu naine võtab mind avasüli vastu. Et ta on minu järele igatsenud ja ootab mind küünaldega kaetud laua ääres. Tegelikult võttis ta tolmuimejaga tolmu, lapsed mängisid omaette ja näis, et nad olid mu täiesti unustanud. Mind ei tervitatud nii, nagu ma lootsin, ja mul oli tunne: kas te ei armasta mind enam?

Mõistsin siis järele mõeldes, et oleksin ise pidanud võtma initsiatiivi ja minema oma naist ja lapsi kallistama, selle asemel et oodata nende reaktsiooni. Ootuses väljendus minu passiivsus. Praegu tunnen ma need hetked ära sekundi murdosa jooksul.

Artikkel ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule ja on leitav lehelt siinjapraegu.ee

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare