Psühholoog annab nõu: kuidas ja millal minna lahku nii, et saaks vähem haiget


Psühholoog annab nõu: kuidas ja millal minna lahku nii, et saaks vähem haiget
Foto:momenti.lv

Ehk, kuidas paremini lahku minna? Kui elu on juba seatud nii, et inimesed loovad suhteid, elavad neis suhteis teatava aja ja siis millalgi lõpetavad selle misiganes põhjusel, oleks mõistlik aru pidada, kuidas hästi lahku minna.

Ka kõige lõplikumaid ja raskemaid lõpetamisi saab korraldada paremini, turvalisemalt, nii, et saaksime teha kokkuvõtte: see sai nüüd parimal viisil tehtud.

Kas saab hästi lahku minna, võib küsida hiljutisest lahkuminekust kibestunud ja räsitud inimene, kes veel põeb suhte lõppemise valu. Kas lahkuminekus saab üldse midagi head olla? Mõned arvavad, et saab ja, et vahel on lahkuminek isegi parim, mis saab sündida. Teinekord selgub see küll hiljem, siis kui kohale jõudnud miski hea, mida kuidagi ei oleks saanud kogeda endise suhte jätkudes. Kindlasti on lahkuminek hea inimesele, kes tahab vabaks saada, kes ei talu enam oma senist partnerit.

Soov olla seotud ja soov olla vaba

On leitud, et inimeses esinevad nii soov seotud olla, tugevas ja kindlas suhtes elada, kui soov iseolemise, vabaduse, teistega mitte-arvestamise järele. Vahel muutub üks neist tendentsidest eriti tugevaks. Ja mõnede inimeste elus tuleb sellega seoses ette drastilisi arenguid.

Ühe analüütilise pereteraapia suuna esindajad on leidnud, et pojad, keda ema on liiga tugevalt endaga sidunud, liiga piirideta armastanud, saavad vastuoluliselt ja teravalt väjendunult kaasa vajaduse seotuse järele ja otsivad inimesi, kellega lämmatavalt lähedast suhet kogeda.
See muutub siiski ühel hetkel nii ahistavaks, et nad peavad asuma end vabastama liigsest seotusest ja sel juhul on järgmine naine nagu vabaduse sümbol, kelle poole püüda. Selle nimel kuulutatakse mõttetuks senine suhe ja loodud pere ja laste vajadused jäävad lihtsalt tahaplaanile.
See inimene usub, et ta peab vabaks saama, et vabadus on suurim väärtus elus ja ta ei tarvitse tunnistada endalegi, et ihaldab järgmist suhet ja eriti intensiivset seotust uue kaaslasega.

Loe veel

Seotud lood:

Aeg-ajalt kuuleme inimesi arutlemas abielu kriitiliste perioodide üle. Need on need müütilised viiendad, seitsmendad või muud „ohtlikud” kooselu-aastad. Osa neist kriisikäsitlustest pärineb ilmselt kunagistel statistilistel hinnangutel ametlikult sõlmitud abielude ja lahutuste kohta.

Praegu ei ole paljud inimesed oma suhteid ametlikult registreerinud või registreerivad mingil erilisel või juhuslikul põhjusel näiteks 7 aastat pärast kooselu algust ja lahku minnakse ka sageli selliselt, et ei saa õigesti arugi, kas lahkumineku ajal ollakse veel selles või juba järgmises suhtes.

Kindlasti on märkimisväärne osa 5 kooselatud aasta järel lahutajaid juba ammu kriisis ja lahutus tähendab vaid juba mõnd aega lõppenud suhte formaalset lõpetamist.

Paljud lähevad lahku enne, kui nad on oma elukaaslast tundma õppinud

Ja siis minnakse lahku nii, et ei ole jõutudki tõelise läheduseni — ausa siira suhteni, vastastikuse avatuseni, oma soovide, lootuste, kartuste ja pettumuste tunnistamiseni. Liiga kiire lahkumineku puhul mängivad sageli olulist rolli arusaamatused, vähene enda ja partneri mõistmine, nigelad probleemilahendamise oskused, oma raskete negatiivsete emotsioonidega toimetulematus, hirmud ja väärad uskumused lähisuhte ja konfliktidega seoses.

Kas praegusel ajal minnakse kergekäelisemalt lahku kui varem?

Kindlasti on inimesi, kes ei tee midagi, rääkimata elutähtsatest otsustest, liiga kergesti. Kindlasti on neid, kes suisa kardavad lahkuminekut ja püüavad seda iga hinna eest ära hoida või edasi lükata. Paljudel inimestel on väga tugev seotuse-vajadus, teised kardavad mistahes suuremaid muutusi elus. Lahku ei lähe kergesti ka kaassõltlased, kes ei oskagi soovida armastust, mis ei tooks endaga kaasa kannatusi.

Nii, et paljud ei lähe kuidagi lahku, kuigi nende endi ja nende laste jaoks tooks lahkuminek kaasa võimaluse luua turvalisem ja vaimselt tervem kodune atmosfäär.Teiselt poolt, lääne tsivilisatsioonis inimesed üldiselt on oluliselt vabamad religioossetest ja mitmesugustest arhailistest piirangutest, mis kirjutavad ette teatud käitumisereegleid seetõttu, et nii on kunagi toiminud ja õigeks pidanud eelnevad generatsioonid. Inimesed vahetavad lihtsamalt elukutset, lubavad endale kannapöördeid elu paljudes valdkondades ja ilmselt loovad palju kergemini suhteid ja peamiselt ikka oma äraarvamise ja eelistuste alusel. Me kuuleme ja loeme üha, et eksimine ja vigade tegemine käib elu juurde; mis ei tapa, teeb tugevaks jne.

Nende toetavate elutõdede järgi vabamalt elamise juurde kuulub lubatav võimalus teha valesid valikuid, sealhulgas püsisuhtepartneri otsinguil. Ja paljud inimesed otsivad kaua ja usuvad, et neil on õigus valida ikka jälle uuesti, sest ideaalset suhet ei ole õnnestunud luua.

Sageli juhtub, et kui üks partneritest annab märku oma lahkuminekuplaanist, siis teisele hakkab tunduma, et tema tunded ei ole kuhugi kadunud ja on tugevamad kui kunagi varem. Võimalik, et inimene saabki alles nüüd, kaotuse ohus, aru, kui tähtis teine tema elus tegelikult on. Armastuse ebavõrdsuse karm seadus oleks nagu looduse poolt selleks välja töötatud, et kui ühe ind suhet hoida, raugeb, siis teine seda jõulisemalt klammerdub.

Tegelikult ei saa ju armastuse suurust eriti võrrelda

Samas, nii armumise puhul kui partnerist ilmajäämise riski korral kalduvad inimesed oma sedalaadi tundeid mõõtma ja võrdlema.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare