Psühholoog Dorothe Trassl | Abikaasa peale vihane olla on täiesti normaalne ja lapsedki ei tule siia ilma vaid meid õnnelikuks tegema


Psühholoog Dorothe Trassl | Abikaasa peale vihane olla on täiesti normaalne ja lapsedki ei tule siia ilma vaid meid õnnelikuks tegema
Foto: Erakogu

Enamasti armastavad vanemad teineteist ja oma lapsi tingimusteta, kuid jätavad tihti ajapuudusel unarusse nii oma suhte kui laste suunamise ja õpetamise. Kuidas suhetes emotsioonidega toime tulla, räägib psühholoog ja traumajooga terapeut, kolme täiskasvanud lapse ema Dorothe Trassl.

Mida teha siis, kui oleme ise hõivatud või stressis ja lapse käitumine tundub ärritav?

On hetki, kui peame tegelema mõne muu asjaga, näiteks pühenduma tööle või söögitegemisele, sest see on tähtsam. Sellel hetkel lükkame lapsed kõrvale. Mis aga juhtub kui väike laps tunneb end eemale tõugatuna? Lapsed hakkavad sel hetkel avaldama protesti, et saada tähelepanu. Ma ei ütle, et peame lapse emotsioonid tähelepanuta jätma või üle reageerima. Lastele tuleb õpetada seda, et viha emotsioonina on täiesti aktsepteeritav käitumine. See kuidas sa selle tunde tekkimisel käitud on juba hoopis teine jutt.

Lapsed õpivad, et mõned emotsioonid on vastuvõetavad ja mõned mitte. Me peaksime lapsele seletama nii: sa oled vihane, ma näen ja mõistan seda tunnet, kuid see ei ole vastuvõetav, et sa seetõttu lööd oma väikest venda. Laps saab aru, et minu viha aktsepteeritakse aga minu agressiivne käitumine ei ole lubatud. Seeläbi õpib ta usaldama oma tundeid ning saama aru käitumisreeglitest. Enamus vanemaid aga üritab lastele lihtsalt selgeks teha, et nad peavad oma vihatunnet alla suruma, kuid sellisel juhul ei teki lastel võimalust tundma õppida omaenese tundeid. Seega jääb alateadvusse märge, et need tunded ei ole lubatud või seda välja näidates järgneb karistus. Nii hakkab laps oma tundeid hoopis varjama.

Seotud lood:

Kas on lubatud olla oma laste peale vihane ja seda välja näidata? Tegelikkuses tekitab see vanemas hiljem palju süütunnet.

Loe veel

Muidugi on iga ema elus hetki, mil laste käitumine ületab kõik kannatuse piirid. Lapsed ei tule siia ilma vaid eesmärgiga muuta vanemaid õnnelikuks, nende eesmärk on muuta meid teadlikumaks. Vihane lapsevanem peaks püüdma lastele selgeks teha, et ma olen hetkel väga vihane, palun jätke mulle hingamisruumi, muidu hakkab midagi juhtuma. Tuleb neile selgelt teada anda, et saate vestelda viie minuti pärast, kui emotsioonid on jahtunud. Sel ajal tuleb lahkuda turvatsooni, oma vihaga silmitsi seista ja aktsepteerida selle olemasolu. Sageli on ärrituse ajendiks hoopis midagi muud kui sinu lapse käitumine. Negatiivne tunne võib olla hoopis ülemuse või partneri poolt tekitatud. Kui see aga siiski on lapsega seotud, on tähtis talle sellest teada anda ja see lahti seletada. Tihti jätavad inimesed seletamise osa vahele ja sukelduvad otse süütundesse. Peame oma emotsioonid vastu võtma ja nendest rääkima, sellest hetkest algab tervenemine. Alati tuleb meeles pidada, et eksimine on inimlik!

Kuidas on emotsioonidega suhetes, tasub neid väljendada või mitte?

Jaa, olla vihane oma abikaasa peale on täiesti lubatud. Olen oma abikaasaga koos olnud 27 aastat. Minu elus on olnud hetki, kui oleksin tahtnud ta mõrvata... Lahutus pole kunagi olnud võimalus, aga tapmine on küll! Ja ka need emotsioonid tuleb vastu võtta. Tuleb meeles pidada et me kõik oleme inimesed ja emotsioonid on midagi, mida meie meel toodab. Emotsioon tekib sügaval sinu kehas, kui su turvasüsteem hakkab alarmi lööma. Minu soovitus on sellises olukorras aduda, et see lüliti on sinus eneses ja sellel ei ole midagi pistmist sinu partneri käitumisega, tuleb lihtsalt otsida lahendusi.

Selleks tuleb võtta aeg iseendale, leida vaiksem koht ja tunnetada kui vihane sa tegelikult oled ning see viha endast läbi lasta. Oluline on seda mitte ketrama jääda ega süüdistada kogu ümbritsevat ilma ja eriti oma lähedasi. Tavaliselt on selle taga alati mingi muu emotsioon, mida üritatakse alla suruda. Lugu oma peas tekib väga kergesti, kui inimene hakkab mõtlema, et keegi perekonnas ei hooli temast ja ta on nagu teiste ori ning mitte kellelegi ei lähe korda, mida ta tegelikult tunneb. Olukorrad on erinevad, aga see lugu on ikka sama - vaene mina ja ainult mina! Väga tihti ei luba just töötavad emad endale tunda väsimust ja nõrk olemist, välja arvatud juhul, kui ollakse tõeliselt haige. Vahel annab meie keha just haigusega märku üleväsimusest ning sellest, et aeg on pidurit tõmmata. „Vaene mina" tundele järgneb sageli üksinduse tunne, isegi suures pere puhul - mõelda vaid, ma olen selles olukorras üksi! Aga kui see kõik on kord läbi kogetud, tunneb inimene end armastatuna ja soovib ka ise järsku armastuse tunnet kõigi pereliikmete vastu ning tänab seda olukorda, mis aitas tal üles leida armastustunde enda sees. Emotsioonid suhetes taanduvad viimaks ikka sulle enesele, sinu suhtumisele ja ilmselgelt on sinu teha ka lahenduste leidmine.

Tähtis on jagada emotsioone ausalt, anda mõista, et oled väsinud ja tunned end selles olukorras üksinda. Kõik peavad oma panuse andma, et selliseid tundeid enam ei tekiks. On see nii?

Tänapäeval on täiesti levinud olukord, kus üks partner tunneb, et vajab rohkem hingamisruumi ja inimesed justkui ei mahu ühte ruumi ära. Minu arust saab suhe paraneda vaid juhul, kui inimesed päriselt vestlevad ja huvi tunnevad, kuidas meil koos läheb, kas on kohti mis vajavad parandamist jne. On äärmiselt oluline olla emotsionaalselt avatud, vastasel juhul võib seni käidud ühine tee hargneda hoopis erinevatesse suundadesse. Ainult rääkimisest ei piisa, tuleb olla vestlusele tõeliselt avatud.

Podcastid