Raamat, mille nimi võiks eesti keeles olla "Pühad lehmad: tõde abielust ja lahutusest" sisaldab seitset peatükki, millest igaüks kirjeldab erinevaid suhtumisviise abielusse. Ilmselt oled isegi mõne siinse tüpaaži esindajaga kohtunud.

Püha lehma tüüpi inimene on märkimisväärselt õiglane ja andestamatult jäik. Ta väidab, et abielu on püha ja alati parem variant kui lahutus.

Ekspertlehma tüüpi inimene arvab, et iga suhtes esinev mure on lahendatav ja järelikult lahutavad abielu inimesed, kes ei viitsinud piisavalt palju vaeva näha.

Iseka lehma tüüpi inimene arvab, et abielulahutus on lapsik ja isekas. Ta rõhutab pidevalt, et paarisuhtes on vaja leida ainult kompromisse. Isegi siis, kui oled õnnetu. Lahutuse korral süüdistab ta teist poolt väheses pingutamises.

Vigane lehm on inimene, kes arvab, et abielu läks vett vedama, sest temal oli midagi väga. Ta kahtleb endas ja kipub pidevalt arvama, et järelikult on ta ise kõikides hädades süüdi ning pole päris normaalne.

Süütu lehma tüübi alla käivad inimesed, kes võivad lõputult leida uuringuid, mis tõestavad, et laste elu on palju parem, kui vanemad on abielus. Nad rõhuvad sellele, et lastel on mõlema vanemaga koos hea kasvada, kuid unustavad sealjuures, et pole sugugi meeldiv elada kodus, kus vanemad omavahel läbi ei saa. Nende vanemate lapsed näevad abielu kui igavesti kestvat kodusõda ja seetõttu võib tulevikus kujuneda nende abielu oma vanemate omaga küllaltki sarnaseks.

Üks ja aus lehm on romantiku tüüpi inimene, kes arvab, et maailmas leidub tema jaoks see üks ja õige. Kui keegi isegi küündib sinna poole, siis kerkivad esile suured kahtlused, et äkki ikkagi pole see prints valgel hobusel.

Viimane peatükk räägib teise lehma tüübi alla kuuluvatest inimestest, kes arvavad, et abielu ei tohiks kunagi lahutada seetõttu, et üks kaasadest leidis endale uue silmarõõmu.

Mis nende seitsme tüübiga valesti on? Eelarvamused.