RAILI BLOGi| Täiesti gei postitus


RAILI BLOGi| Täiesti gei postitus
Foto: Unsplash

Ma ei tea, kas keegi tabab mu mõttekäiku, aga paar geiinimesest siin ja seal ei tähenda küll, et kogu inimsugu on hukule määratud. See tähendab, et oleme ühiskonnana tolerantne ja arenemisvõimeline. Igal indiviidil on õigus õnnele ja mina ei ole küll keegi, kes saaks või võiks määrata, mis see õnn kellegi jaoks on.

Geid on meie hulgas alati olnud ja on edasi ka, ükskõik kui palju ajakirjandus sellest pasundab või ei pasunda või mis sorti vihakirju keegi kuskil kellelegi saadab.

Minul endal on tegelikult täiesti ükskõik, kes kellega seksib, nii kaua kui tegu pole pealesunnitud vahekorraga, loomadega või surnud inimestega.

Ja ma päriselt, päriselt ei mõista, kuidas saab olla hulga heteroseksuaalide kõige põletavamaks teemaks see, kas 2 geimeest saavad endale surrogaatema abil kaksikud või mitte. Ükskõik, kas nad peavad seda ebaloomulikuks, jälgiks või saatanast viidud teoks — miks see neid nii palju huvitab? Kas tõesti kõige selle kõrval, mis meil ümberringi toimub — usuhullud sõidavad rekkaga inimesi täis turule sisse; lapsed võtavad revolvreid kooli kaasa, tulistavad surnuks pool klassi ja “nõmeda” õpetaja, kes neile hindeks kahe pani; liiga suur osa peredest on lahutatud ja lapsed tihti katki ja poolikud; kihutajad ja roolijoodikud tapavad maanteedel massiliselt pereinimesi jne jne — on nende inimeste arvates kõige suurem oht ühiskonnale see, kui samasoolised loovad endale pere ja hakkavad armastuse sees lapsi kasvatama?

Seotud lood:

Jah, olen nõus, et kui maailm loodi, oli evolutsiooni mõttes ette nähtud meeste paaritumine naistega. Aga sama kindel olen ma ka selles, et veel 200 aastat tagasi ei osanud keegi ette näha näiteks autode võidukäiku hobukaarikute üle. Siiski, kuidagi on need maanteed meil nüüd autosid täis ja kusjuures — hobused ei ole sealjuures välja surnud..

Loe veel

Ma ei ütle, et mulle meeldib näha geimehi suudlemas või et ma sellest aru saaks — pole minu teema (üldse teisi inimesi suudlemas vaadata). Naised mulle seksuaalses mõttes ei meeldi ja ma olen ise kohe kindlasti hetero. Ma küll tean mõnda geid ja suhtlen nendega, aga ei suhtu nendesse kuidagi teisiti. Tegelikult ei ole ju vahet, mida ja kellega sa kodus linade vahel teed, oluline on inimene ise.
Ka oma heterosõpradega ei aruta me oma seksuaaleelistusi, kui kokku saame. Seega, mul puudub igasugune seos ja põhjus, miks mul pole ükskõik. Aga mul pole, mul on nii kahju geidest, sest arvan, et neile tehakse liiga. Nii kurb ja vastik on neid jubedusi ajakirjandusest lugeda, sest keegi ei vääri surma seetõttu, et ta on gei ja ma tõsimeeli arvan, et kui kodu, kus üksteist siiralt ja sügavalt armastatakse, võtab endale kasvatada väikesed lapsed, on need lapsed õnnesärgis sündinud. Parem see, kui õnnetud, märatsevad ja kisklevad vanemad. Või joodikud. Või narkomaanid. Või alaealine ema, kellele on pidutsemine ja poisid tähtsamad. Saate aru küll, mis ma mõtlen. Laps vajab armastust ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ta vajab. Ülejäänud asjad tulevad iseenesest, kui armastus on olemas.

Kui rääkida sellest, kuidas neid lapsi pärast koolis kiusama hakatakse ja kuidas nad ühiskonnas hakkama ei saa… no mõelgem, kelle teene see veel on? Erinevaks sildistamine ja tagakiusamine tuleb meie kodudest, täiskasvanute suhtumisest. Lapsed on puhas lõuend, neil ei ole vahet, kes on tema sõbra vanemad, mis soost või mitu neid on. Meie, täiskasvanud räägime lastele, mis on norm. Aga kes meie, vanad mullad üldse oleme, et me võtame endale õigusi tänapäeva-/tulevikunorme määratleda? Ehk ongi aeg kõigil maailma kapigeidel tulla välja õue? Mis sellest siis on? Kas arvate, et siis ei sünni enam lapsi? Maailm lõppeb otsa? Oh ei, alati jäävad ju “normaalsete” lapsed, nagu teie omad. Või noh, alati jääb küsimus, kui normaalne sa oled, kui sa ühe sinusse mitte puutuva teema suunal nii põlema lähed, et ähvardad paar inimest üles puua.

“Ela ise ja lase teistel elada!” võiks olla ideaalne lause sellesse teemasse, aga et seda järgida, peaks kõigepealt ka endal elu olema. Võib-olla on nii? Et oledki kibestunud vanamehenäss, kes on 58 aastat seda sama tundnud ja puhas kadedus sunnib sind vihkama neid, kes nii arad ei ole? Täitsa suvaline pakkumine, vaevalt, et kõik geivihkajad ise geid on, aga siiski. Kapigeisid on meie hulgas tõenäoliselt ohohoo, kui palju. Ja kes saaks neid süüdistada, et nad kapis on — välja tulla oleks sama hea, kui olla juut ja minna Hitleri ukse taha koputama. Kes tahaks seda viha ja sõimu enese peale?

Sest kui sa oled gei, siis on justkui kõigil õigus avalikult sinu armastust kritiseerida ja see on nii, nii vale! Ma ei kujuta ette, kui keegi võtaks täna ette minu suhte, lahkaks seda üksipulgi kõiketeadja moel ja teataks, et tema hinnangul ei ole meil õigust üksteist armastada ja meid tuleks maha lasta.

Ma imetlen nende inimeste julgust, kes elavad täiel rinnal, teades, et suur osa ühiskonnast ei aktsepteeri neid. Paar nädalat tagasi OP-is oli intervjuu Alan Shayne’i ja Norman Sunshine’iga, kes on olnud suhtes juba 60 aastat ja on jäänud iseendaks kõige kiuste, sest see pole olnud kerge — leida tasakaal peidus olemise ja üksteise hoidmise vahel. Mulle meeldis neid härrasmehi vaadata, päriselt. Huumorimeel, soojus teineteise suunas ja eluterve suhtumine. Meil kõigil peaks olema selline suhe, kus meid hoitakse ja austatakse. Mis vahet, kas naine või mees?

Muidugi on see ka riigiti erinev, mõnel pool on inimesed tolerantsemad. Aga selge on see, et mingid pilgud sind ikka kõõritavad, kui sa naisena oma naisega käest kinni poodi jalutad. Jumal hoidku, kui veel lapsed peaksid teise käe otsas kinni olema. Ohh, kui õnnetud lapsed! Perversne suhe! Pangu ennast põlema! Haiged!

Tegelikult on mõistagi selle pildi juures haige vaid see, kes nii mõtleb. Iga inimene väärib armastust ja igatseb endale peret. Kui oled hetero ja saad need asjad lihtsal viisil — palju õnne! Aga kui sina oled juhuslikult gei, siis esiteks pead sa pere loomiseks läbima tõelise kadalipu ja seejärel olema valmis, et su kannatused kestavad terve elu. Lapse lasteaia ja kooli valimine algab põhjaliku taustauuringuga, et kui väga su lapse tulevased õpetajad võiksid geisid vihata. Seejärel hakkad sa üks hetk lohutama oma last kellele öeldakse järjepidevalt lasteaias, et kaks ema ei ole normaalne, sest et teistele lastele kodus räägitakse nii. Siis pead sa andma vastust nõmedatele vanainimestele, kes süüdistavad sind, et kasvatad oma poegadest geiinimesi. Lugema ajakirjandusest vihaseid kommentaare, kuidas sa oled väärastunud ja sinult tuleks emaõigused ära võtta. Tegelema taaskord oma nutva lapsega, kes tuleb koolist ja ütleb, et õpetaja ütles talle sapise kommentaari tema vanemate kohta. Ja nii edasi. Edasi. Edasi.

Aga mida saad sina parata, kui sul nii on? Mida saan mina parata, kui mulle meeldib sinine värv, mannavaht ja sügis? Mis ulatuses saab inimene väänata seda, kes ta on? Kanda sinise asemel punast, sest see meeldib teistele rohkem? Suruda maha oma tunded ja olemus, sest nii on teistel parem?

Kas tõesti on vaja? Täiskasvanud, võtkem end kokku, sest just meie asi on sinu, minu ja meie lastele elamisväärne maailm luua.

Allikas: Raili blogi

PK küsitlus