Raseduskriisinõustaja: "Hormonaalsed muutused raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil soodustavad aktiivsust ajupiirkondades, mis kontollivad empaatiat ja ärevust."
Uuringutega on leitud, et hormonaalsed muutused raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil soodustavad aktiivsust ajupiirkondades, mis kontollivad empaatiat, ärevust ja sotsiaalset interaktsiooni.
“Need protsessid on olulised, sest soodustavad ema-lapse kontakti loomist ja hoidmist ning toetavad järglaste edasist ellujäämist. Selleks, et lapsi kaitsta ja hoida, ongi loomulik, et ohutunnetus, ärevus ja tundlikkus muutuvad,” selgitab raseduskriisinõustaja Margit Emberg. “Vajadus lapsi kaitsta säilib ju ka pärast imetamist ja beebiiga, mistõttu vastavad muutused ja nende mõningane säilimine hiljemgi on igati inimlik. Et mitte öelda – eluks lausa vajalik.”
Lapsevanemaks saades mõtestatakse ümber oma roll nii naise kui emana. Paralleelselt lapse ja vanemate lähedussuhte kujunemisega areneb ka vanemate omavaheline suhe. “Muutuda võivad suhted vanemate ja sugulastega, kujuneda hoopis uued sõprussuhted,” kirjeldab Emberg. “Eriti just väikelapseperiood on vanemal seotud tugevate vastandlike emotsioonidega. Lummav rõõmutunne, kui laps naeratab või teeb midagi vahvat – ja samas suur abitus, hirm või ka viha, kui laps lohutamatult nutab.”
Emberg rõhutab, et uuringutes viidatakse järjest rohkem sellele, et kõikvõimalikke muutusi ja mõjutegureid lapsevanemaks saamise protsessis on oluline analüüsida pigem terve pere kui üksikisiku aspektist. “Eriti tänapäeval, kui peremudelid on väga mitmekesised,” lisab ta.
Kuidas siis oma emotsioone hallata, kui iga uudis teises ilmaotsas nälgivast lapsest või kodutu kass tänavanurgal toovad pisara silma? “Kas see on tingimata halb?” küsib Emberg. “Äkki on see lihtsalt inimlik? Kui oleme teadlikud oma emotsioonide vajalikkusest, on meil ka lihtsam tundeid aktsepteerida.”
Mõistagi on inimesed erinevad juba enne lapse sündi. Samuti muutub rasedusaegne emotsionaalsus erinevalt. “Kui aga tundub, et ärevus, hirmud ja muremõtted kasvavad üle pea või hakkavad elu segama, tuleks pöörduda spetsialisti poole,” julgustab Emberg. “Esmase konsultatsiooni saamiseks võib rääkida oma murest ka naistearsti, ämmaemanda või perearstiga.”
Artikkel ilmus ajakirjas Pere ja Kodu
