Kes loevad kasvatus­teemalisi raamatuid, käivad pärast pikka tööpäeva või pühapäeval koolitustel? Valdavalt ikka emad. Mida rohkem nad teada saavad, seda suuremaks kasvab süütunne. Kas ma teen õigesti; kas ma reageerisin kohaselt; mis oleks õige sellises olu­korras öelda? – on nende küsimused koolitustel. Hirm valesti teha, liiga vähe või liiga palju teha – süütundest on saanud emaduse lahutamatu osa. Uurisin oma healt sõbralt, kes juhtumisi on psühhoterapeut, teab lastest väga palju ja on vaieldamatult hea ema, kas ta ise tunneb, et ta seda on. Temagi ei tundnud, et teeb piisavalt!

Julgen väita, et mida rohkem me teame, seda enam end süüdi tunneme, kui teeme vea või ei küüni enda seatud ebarealistlikult kõrgete standarditeni. See on huvitav paradoks – nagu näiteks seegi, et tehnoloogia areng pidanuks meid ajahädast välja aitama, aga elu on veel kiiremaks läinud.

Nõudmised emarollile tulevad nii meie seest kui ka väljastpoolt, suguvõsast ja ühiskonnast. Eriti kui tekivad probleemid. Kool vaatab sulle süüdistavalt otsa: võta oma lapsega midagi ette! Spetsialist on nördinud: miks te juba varem ei tulnud? Arst ütleb: te pingutate üle! Mäng käib skaalal rongaema–kanaema.

Süütunne ei tee meist paremaid emasid, vaid muudab hoopis rahulolematuks ja vihaseks. Veel üks elu paradoks: soovime, et meie lapsed oleksid õnnelikud ja selle pärast pingutame nagu hullud ja ajamegi end hulluks. Aga meie lastele on kõige tähtsam see, et nende vanemad oleksid rahulolevad ja õnnelikud. Lapsed vajavad paljugi, aga on üks asi, milleta nad suureks kasvada ei saa – see on kontakt sinuga. Kuidas aga olla kontaktis emaga, kes süütundest muserdatuna rühib nagu orav rattas helgema tuleviku suunas, mis kogu aeg eest ära libiseb? On aeg loobuda olemast täiuslik ema. Luba endal olla lihtsalt inimene. Sinu laps õpib sellest nii palju, eelkõige seda, et temagi ei pea olema täiuslik.