Segaduses minia: tahan pärast sünnitust külla ema, aga mitte ämma. Mida teha?

Kui sünnib uus ilmakodanik, on see imeline sündmus, millest tahavad koheselt osa saada kõik lähedased. Haiglasse külla minemine on saanud traditsiooniks, kuid on naisi, kes eelistaksid sünnitusjärgsetel päevadel rahu ja privaatsust, et esmalt oma last ise tundma õppida. Meile kurtis muret kaheksandat kuud lapseootel Mari-Liis*, kes ei tea, kuidas serveerida abikaasale ja ämmale asjaolu, et ta ootaks haiglasse külla ainult oma ema ja õdesid, aga mitte ämma ega teisi mehepoolseid sugulasi.

Mul on mehepoolse perega hea läbisaamine, aga ei saaks öelda, et me oleme lähedased. Oleme üks pere, üksteise eludega kursis ja kohtume sünnipäevadel ja vahel muudelgi sündmustel, kuid südant üksteisele ei puista ja niisama omavahel telefonis või Facebookis ei vestle. Kui sündis meie esimene tütar, olin veel ise väga segaduses ja tulin ka mehele vastu, et kui minu pere võib külla tulla, võib seda teha ka tema oma. Kahetsesin oma otsust. Pärast rasket sünnitust tundsin end nii haavatavana ja väsinuna, suutsin vaevu kõndida, "lekkisin" igas suunas ja olin üleüldiselt seisukorras, milles ma lihtsalt ei taha, et mind näeks keegi, kes pole mulle väga-väga lähedane. Minu puhul siis mu mees, ema ja vanemad õed. Aga rõõmsad lilledega pered sadasid sisse, muidugi oli tore neile last tutvustada, aga ma ise lihtsalt ei olnud selleks valmis ja mõtlesin: järgmine kord luban siia oma ema ja õe. Teised tulgu koju külla, kui oleme end seal sisse seadnud.

Nüüd pusingi mõelda, kuidas seda esmalt abikaasale ja siis ämmale serveerida. Viimane jääb muidugi mehe teha, sest agu öeldud: me ei suhtle niigi väga palju ja natuke "lamp" oleks ühendust võtta ainult selleks, et küsida, kas on okei, kui ta näeb oma teist lapselast alles meie kodus. Kardan hirmsasti, et ta haavub või solvub, kardan, et seda teeb ka mu mees. Mida küll teha?

*nimi muudetud