Seksiharjutusi noorele isale

Ma olen oma elu jooksul näinud umbes 178 850 meest. Neist julgelt 98% mõtlesid minuga kohtudes seksist. Ei, muidugi mitte minu pärast, nii vastupandamatu ma nüüd kah ei ole.
Mehed lihtsalt mõtlevad seksist. Kogu aeg.

Minu arvutuskäik on lihtne: 49 eluaastat korda 365 päeva korda keskmiselt 10 meest. Väga võimalik, et neid on olnud rohkem. Ja väga võimalik, et seksist mõtles neist koguni 99%. Sest mõtlevad kõik, välja arvatud need vähesed, kes on liiga noored, liiga vanad või surnud (jah, ma olen käinud üksikutel matustel, aga see on juba eraldi ja pikem jutt).

Mehed mõtlevad seksist hommikul ärgates, end voodist vannituppa tarides, oma tülpinud lõusta peeglist põrnitsedes, hommikukohvi lürpides, täis­kiilutud trammis tööle loksudes, ülemuse näägutamist taludes, lõunakotletti seedetrakti litsudes, õhtuses selveri­järjekorras piineldes, “Aktuaalset kaamerat” vaadates, hilisõhtul end taas vannitoapeeglist põrnitsedes ning isegi lambaid lugedes mõtlevad mehed tegelikult seksist, ükskõik kui hirmsalt see ka kõlab.

Ainus hetk, mil mehed seksist ei mõtle, on kohe pärast seksi, sest siis jätkub neil tähelepanu vaid iseenese võimete imetlemiseks. Aga juba viie minuti pärast mõtlevad nad taas seksist. Mõtlevad ka siis, kui naine on värskelt lapse sünnitanud. Ent nagu levinud linnalegend kinnitab, läheb peale lapse sündi seksi saamisega keeruliseks.

Midagi pole teha, vastsündinu on hullem kui koduloom. Kassi- või koeravaimustus läheb naisel kiiresti üle ja siis on põhjust taas õhtuks plaane sättida. Imik röövib tema tähelepanu aga lõplikult. Ei mingit valgust koridori lõpus, ainult jutt raskest päevast ja sellest, kuidas homme on kõik loodetavasti teisiti.

Aga ei ole. On isegi hullem. Mitte et see su naist ka järgmisel (ja ülejärgmisel) päeval sama häda­valega esinemast takistaks. Sina mõtled seksist aga seda innukamalt, mida pikemalt ta su lootusi oma homme-­vaatame-jutuga narritab. Paha lugu, eks? Umbes nagu vihm, mis pidi jaanipäevaks läbi saama, kuid muutus hoopis raheks.

Aga tead mis, pane end tema olukorda. Juba panid? Kasu ei mingit, ikka pressib alakehas nii mis kole? Pane uuesti ja tee seda vahelduseks teistmoodi.

Kõigepealt osta viiekilone topispall, kinnita see keha külge ja hoia isegi magama minnes peal. Päris üheksa kuud pole vaja palliga jännata, piisab paarist nädalast. Seejärel püüa endale kuidagi valu tekitada, hoia sõrmi kruustangide vahel või neela knopkasid, vahet pole, sest sünnitusvalude lähedast tunnet ei õnnestu sul nii ehk naa tunda. Tehtud? Tore!