Sinu armsa lapse hingepalavik — kuidas seda ära tunda?
Heidame pilgu, kuidas ravime vaistlikult emotsionaalset palavikku samal viisil kui füüsilist: võttes lapse enda ligi ja peatades tema tavarutiini.
Me tunneme oma lapsi, see on kindel. Tunneme neid paremini, kui keegi teine suudaks. Tunneme oma laste parimaid, säravaimaid, aga ka kõiki teisi minasid. Teame oma laste kõne rütmi, nende lõhna, nende sõnade taga peituvat tähendust, asju, mis neid köidavad. Teame peaaegu alati, mida meie lapsedtahavad öelda, aga ei oska.
Meie teadmised nende väikeste olendite kohta on lausa harukordsed, kirjutavad Kim John Payne, Lisa M. Ross raamatus "Lihtsus lastekasvatuses". Need on kahtlemata sügavamad, kui vaid läbielatud päevad, tujud ja kogemused kokku meile õpetada suudaks. Sügavamad kui õppetükid, mille oleme saanud selle valdkonna (laste) kohta teistelt või ise otseselt kogenud. Sügavamad kui kõik, mida oleme teinud, et jäädvustada lastega koosveedetud aega: meie märkmed ja pildid, videod ja mälestused. Jah, meie tunneme oma lapsi paremini sellest, mida võiks nende kohta näidata või jutustada. Lõppude lõpuks näeme neid omamoodi röntgenpilguga. See pole otseselt üleloomulik võime, kuid midagi sellele nii lähedast kui üldse võimalik. Näeme oma lapsi sügavusega, mis on summa meie tähelepanust, armastusest laste vastu, meievahelisest sidemest ja palavast soovist neid mõista.
Oma laste sügav, vaistlik tundmine kasvab ja kahaneb nagu kõik siin maailmas. Kuigi meie armastus on püsiv, võib meie tähelepanu kannatada, side lastega võib mõnikord vankuma lüüa ja kui see juhtub, võib tunduda vägagi keeruline lastest aru saada. Meie instinktid pole alati tugevad. Lihtsustamine seisneb selles, et kõrvaldame segaduse ja kõik muu häiriva, mis meie tähelepanu endale tõmbab ning meie ja laste vahelist sidet ähvardab. Selle mõte on tagada lastele muretu kujunemine iseendaks ja meile muretus lastele tähelepanu pöörata. Et saaksime täielikumalt välja arendada ja usaldada vaistu.
Hingepalavik
Vanematena kujuneb meil välja instinkt, mida teha, kui meie lapsed jäävad haigeks. Selle instinkti komponendid on lapsepõlvemälestused meid trööstinud asjade kohta, pisut teadust, suures koguses kaastunnet ja veidi vanemlikku adrenaliini. Lõppude lõpuks kohtab harva emasid või isasid, keda ei paneks kehvasti tundma nende lapse esimene kõrge palavik või pikk öö, mille istusid täiesti sirge seljaga ja liikumatult, tilluke nii kõvasti süles, et ta sai vaevu hingata. Meie laste haigused, mis on mõnikord rutiinsed ja üsna stressirohked, Pole kunagi meeldivad. Ometi kujundame aja jooksul välja moodused nendega toimetulemiseks, muudame graafikuid ja tõuseme olukorra kõrgusele.
Õpime, kuidas olla lastele toeks külmetuste, köhade, palavike ja löövete puhul, mida harjume ootuspäraseks pidama. Meie instinktid juhivad meid (ja lapsi) isegi läbi mitmete ebaharilike sümptomite („Et see on siis „purskav oksendamine”!”), millega lapsed meid üllatavad („Sul on vastikud punased punnid kuskohas?!”). Õpime, et trööst on oluline paranemise osa, tähtis komponent igas paranemise retseptis.
Lapse lauba katsumine, üks pilk tema tuhmidesse silmadesse ja me teame — füüsilise palaviku märgid on ilmeksimatud, vältimatud. Seega alustame lapse eest hoolitsemist.
Täpselt sama vältimatult kogevad meie tillukesed (kuni murdeeani ja isegi kauem) seda, mida olen hakanud nimetama hingepalavikuks. Midagi on valesti, lapsed on endast väljas, rõhutud, kogu maailmaga vaenujalal. Üle kõige aga vaenujalal oma kõige tõelisemate minadega. Alates põngerjast, kes ei suuda üldse taluda teie autoriteeti, kui ta on just värskelt joobunud iseenda omast, kuni sama lapseni 11 aastat hiljem, mil ta soovib kuuluda suhtlusringi, mis teda kiusab ja mõnitab. Ükskõik kas haiguse põhjus on sisemine või väline, märatseb see nüüd lapse sees, hõivab tema tähelepanu ja mõjutab käitumist. Ja mõjutab ühtlasi ka tema kodu emotsionaalset keskkonda. Võite sellest mõelda kui emotsionaalsest palavikust, ent mina eelistan terminit hingepalavik, sest viisis, kuidas iga laps oma ahistust väljendab, on midagi äärmiselt ainulaadselt isiklikku. Täpselt nagu mõnel lapsel ei paista kunagi palavikku olevat, sellal kui tema õe kehatemperatuur tõuseb lakke vähimagi külmetuse korral, nii maadleb iga laps enda sisemiste katsumustega just temale omasel viisil.
Sageli, kui pean loengut lapsevanemaks olemisest, küsib mõni kuulaja: „Kuidas ma saan aru, et mu laps on rõhutud?” See on levinud küsimus, millele järgneb tavaliselt: „Ja mida ma selle vastu teha saan?” Mis puutub esimesse küsimusse, siis lühidalt on minu vastus: vaist. Vaist, mida meil võib olla vaja arendada või uuesti arendada. Vaist, mis peaks olema — ja saab olla — sama selge ning usaldusväärne nagu see, millele tugineme, kui tunneme ära, et meie lapsed on haiged, ja hoolitseme nende eest.
Tõde on, et meie instinktiivse tegutsemise haigete laste eest hoolitsemisel saab taandada järgmisele: me lihtsustame. See ongi täpselt see, mida peame tegema, kui lapsed on rõhutud, ülekoormatud ja stressis, kuna neil on liiga palju kraami ja valikuid ning nad tormavad läbi oma päevade liiga kiiresti. Täpselt sama peame tegema ka siis, kui laste palavik pole füüsiline, vaid emotsionaalne. Järjest tugevnev emotsionaalne valu ehk hingepalavik on täpselt sama loomulik ja vältimatu kui tavaline külmetus ning seda saab ravida märkimisväärselt sarnasel moel. Lihtsustamine annab lastele muretuse, mida nad vajavad, et joonduda ümber oma tõeliste minade, tegeliku vanuse ning omaenda maailma põhjal, mitte täiskasvanute maailma stressi ja surve järgi.
Alustagem siis näitega, mis sobib kogu lihtsustamisprotsessi metafooriks. Vaatleme, mida kaldume mõtlemata tegema, niipea kui katsume oma lapse palavikus otsaesist või näeme, et ta on loid. Sammud, mida astume, ja tähelepanu, mille pühendame haigete laste eest hoolitsemisele, on olemuselt lihtsustamine. Heidame pilgu ka hingepalaviku tundemärkidele ja sümptomitele ning vaatleme samme, mida saame ette võtta, et aidata oma lastel kujundada välja emotsionaalset immuunsüsteemi, vastupidavust. Täpselt nii, nagu märkame lapsi võitlemas füüsilise palavikuga, saame olla ka paremini häälestatud nende hingepalavikule ning juhtudele, kui nad on lihtsalt rõhutud.
Võime õppida ära tundma hetke, kui lapse tasakaal pole paigas ja äratame lihtsustamise teel ellu oma hoolitsemisinstinktid.
