Sinu lapse tulevane pereõnn sõltub sellest, missugune on sinu enda suhe praegu
Maailmas suurt tunnustust võitnud pereterapeut ja kirjanik Jesper Juul vastas Eestis käies kõikidele lastega seotud probleeme puudutavatele küsimustele ühe ja sama lausega: „Kõigepealt tuleks üle vaadata vanemate omavaheline suhe ja alles siis keskenduda lapsele!”
Minu nõustamistel on käinud nii täiskavanuid, kes hädas oma paarisuhtega, kui ka lapsevanemaid, kes mures oma laste käitumise pärast. Olen tähele pannud, et probleemi algpõhjus peitub suure tõenäosusega selles keskkonnas, kust klient pärit on. See tähendab kodust õhkkonda, vanemate omavahelist suhet.
Täiskasvanu rahulolematus pärineb lapsepõlvest
Paljud inimesed arvavad, et vanemate omavaheline suhe ei puutu lastesse. Lastele piisab sellest, et neil oleks kõht täis ja riided seljas, veidi taskuraha ja kingitused tähtpäevadeks. Tõsi, seegi on oluline, aga kas see on ka piisav, et lapsest saaks sirguda teadlikke valikuid tegev isiksus? Elujõuline, armastav, usaldusväärne, mõistev ja toetav kaaslane oma lähedastele?
Me ei oska oma lastele pakkuda seda, mida me ei ole õppinud oma vanematelt või õpetajatelt. Samuti ei oska me pakkuda seda oma partnerile. Me kõik vajame, et tunneksime end turvaliselt, armastatuna, vajalikuna, hinnatuna, toetatuna ning me vajame oma ellu teatud määral vaheldust ja arengut.
Kui aga vanemad pole oma last tema arenguperioodil osanud tunnustada või on teinud seda vaid väga rangetel tingimustel, siis on see laps täiskasvanuna enamiku ajast rahulolematu, nõudes nii endalt, oma lastelt kui ka kõikidelt teistelt kõrgete tingimuste täitmist. Selle inimese hinges võib olla karjuv vajadus armastuse, läheduse ja väärtustamise järele, aga seda vastu võtta ja teistele pakkuda igapäevastes lihtsates olukordades ei osata.
Vanemad loovad lastele suhtemustri
Selleks et veelgi paremini teada ja mõista, kuidas mõjub lapsele vanemate mittetoimiv paarisuhe, pangem ennast sarnasesse olukorda: kas tahaksite töötada firmas, mille eesotsas on abielupaar, kes on olnud omavahel pikemat aega vaenujalal?
Igal hommikul tööle minnes koged pinget, mida tekitavad mõtted eesolevast päevast, silme eest käivad läbi mossis ja kurnatud näod. Jõudes kontorisse, tajud õhus olevat elektrit, tunned, et sulle naeratatakse võltsilt ja küsitakse viisakusest „kuidas läheb?”, ent sügavam huvi sinu tegemiste vastu puudub. Mõnel korral oled sattunud peale, kui üks osapool käib tualettruumis pisaraid valamas. Sa ei tea, kuidas olla või mida teha. Sulle meeldivad inimestena mõlemad ülemused ja samas ei oska sa neid kuidagi aidata. Sa ei tea, mis toimub. Sul puudub turvatunne firma säilimise, enda töökoha ja sissetuleku osas. Võimalik, et tunned end isegi süüdi, et äkki oled sina millegagi hakkama saanud ja nemad peavad selle jamaga toime tulema, kuid nad ei tule. Mõnel hetkel võib kogu oma panuse andmine tunduda mõttetu, sa mõtled, et kellele on sinu tööd ja sind ennastki üldse vaja. Kui see kriis kestab pikemat aega ja lahendus tundub lõpmatult kaugel, siis võib tekkida soov lahkuda sellest süsteemist nii kiiresti kui võimalik.
Enam-vähem sama võivad tunda lapsed, kes elavad koos mittetoimivas suhtes olevate vanematega. Neil puudub turvatunne, mis omakorda pärsib lisaks kõigele ka immuunsüsteemi, lapse vaimset ning füüsilist arengut.
Paljud lapsed lahkuvad võimalikult vara vanemate kodust ja alustavad iseseisvat elu juba teismelisena, sest kodus olev pinge on muutunud väljakannatamatuks. Samas puuduvad neil teadmised ja oskused, kuidas konfliktsetes olukordades efektiivselt käituda. Nende tulevastes suhetes hakkab suures joones korduma sama muster, mille lõpptulemuseks võib olla masendus ja depressioon, sest ikka ja jälle jõutakse varem või hiljem tupikusse.
Kolmandik lahutanute lastest põeb depressiooni
Lastepsühholoogide tähelepanekute põhjal võib ligikaudu kolmandikul lastest, kelle vanemad on lahutanud, diagnoosida depressiooni isegi viis aastat pärast lahutust. Eestis lahutatakse aastas üle 5000 abielu, seega on meie ühiskonnas tuhandeid depressioonis lapsi, kes kannatavad oma vanemate pingelise paarisuhte tõttu. Õnneks ei too mitte kõik lahutused kaasa depressiooni, sest ka lahutades võib vanemate suhe jääda pingevabaks ja sõbralikuks.
Paljud vanemad, kes omavaheliste probleemidega toime ei tule, otsustavad laste heaolu nimel siiski kooselu jätkata, ent omavaheline suhe muutub aina külmemaks. Seda nimetatakse varjatud lahutuseks.
Pealtnäha kõik toimib, lastel on kõhud täis, nad käivad heas koolis ning huviringides, vanemad on pühendunud tööle ja/või oma hobile. Emotsionaalselt aga eemaldutakse üksteisest, suhe muutub aina pinnapealsemaks ja vastastikune usaldamatus ja/või ükskõiksus võivad aina süveneda. Tihti otsitakse lohutust kõrvalsuhetest, alkoholist, enesearengukursustest, kurnavatest treeningutest, veedetakse aina enam aega tööl või vastupidi — pühendutakse kogu oma elu lastele.
Uuringud on näidanud, et inimesed, kes elavad hästi toimivas paarisuhtes, saavad ka lastevanematena paremini hakkama. Sellele on loogiline põhjendus — mõlemad suhted on olemuselt sarnased, mõlemas suhtes läbitakse samad faasid — kõik algab romantilise armumise ehk sõltuvusfaasiga, sellele järgneb võimuvõitlus ehk konfliktifaas ja kui hästi läheb, siis jõutakse järgmistesse faasidesse, milleks on otsuse ja pühendumise faas. Sellele järgneb järjepidev töö iseendaga, mis saab tasustatud teadlikkuse suurenemise ja rõõmupakkuva, usaldusväärse ja armastava suhtega.
Pühendades oma elu lastele, kordub halvimal juhul sarnane stsenaarium, mida äsja kogeti ebaõnnestunult suhtes abikaasaga. Sõltuvusfaasis antakse endast parim, pühendatakse lapsele aega, võimaldatakse erinevaid hobisid, väljendatakse oma armastust ja nauditakse vastuarmastust. Ollakse õnnelikud siis, kui laps on õnnelik ja armastav. Pikemas perspektiivis annavad vanemad sellisel juhul vastutusekoorma oma vajaduste rahuldamise eest lastele.
Alateadlikult loodetakse, et kui nad pühenduvad oma elu lapsele, siis saavad sealt lõputult vastu tingimusteta armastust. Väikesed lapsed teevad kõik, et olla oma kurnatud vanematele meelepärane — väljendavad oma vastuarmastust, kallistavad, püüavad aidata, olla mõistvad ja toetavad, õppides aina paremini oma tundeid ja vajadusi alla suruma.
Vanemad omakorda tunnustavad neid mõistva käitumise eest, andes samas lapsele signaali, et sinu probleemid, hirmud ja vajadused pole teretulnud, sest mul on muresid niigi palju: sinu ülesanne on olla rõõmus, sõnakuulelik ja ise hästi hakkama saada.
Neil lastel ei pruugi olla kedagi, kellele turvaliselt kurta, et neil läks koolis see või teine asi halvasti, et keegi kiusas või kas või seda, et vanematel läks meelest osta vajalik vihik ja õpetaja sai selle peale kurjaks. Neil pole kedagi, kes leiaks aega nende murede ja rõõmude jagamiseks. Kui koorem muutub nõnda suureks, et laps sellega enam toime ei tule, siis võivad tekkida probleemid nii koolis kui ka suhetes vanematega.
Lapse muutumise põhjust otsi endast!
Paljud vanemad on hämmingus, et kuidas varem nii mõistlik ja tore laps on muutunud trotslikuks ja probleemseks. Süüdistatakse teismeiga ja kõiki teisi peale iseenda, sest ollakse veendunud, et selline pühendumine ei saa lapsele ometi halvasti mõjuda. Pinged kasvavad ja probleemid kuhjuvad, oskamatus ja teadmatus võtavad maad.
Mõned vanemad leiavad tänu lastele tee professionaalse terapeudi juurde ja seda alles siis, kui mittetoimiva paarisuhte sümptomid on juba tõsiselt avaldunud ka lastel. Mittetoimivate suhete stsenaariumid kulgevad erinevalt — mõningate kriis süveneb, mõned saavad abi ja nende elu võtab uue suuna, nagu ka nende laste oma.
Vanemad on oma lastele kõige lähemal ja nende kogemused, teadmised ja oskused suhteid luua ja hoida mõjutavad laste toimetulekuoskusi nii lasteaias, koolis, tuleviku paarisuhtes kui ka suhetes kõikide teiste inimestega.
Täiskasvanud klientidel on võimalus võtta vastutus oma elu eest ja asuda teadlikult muutma lapsepõlvest omandatud ebaefektiivseid käitumismustreid, väikestel lastel seda võimalust pole. Nende ainukeseks lootuseks on vanemate soov ja oskus oma suhet muuta. Mõelge selle peale ja teadke, et igat suhet saab alati muuta. Kõik on õpitav.
Soovitus lastevanematele: leidke sobiv aeg ja koht selleks, et oma lapsega rääkida sellest, kuidas ta end tunneb, kui tema vanemad on omavahel konfliktis. Väiksemate laste puhul võib lasta neil seda olukorda joonistada ja pärast lasta jutustada, mis seal pildil on. Vestlus annab võimaluse lapsel väljendada oma hirmu, kurbust, segadust või teisi kaasnevaid tundeid, mis loob omakorda usaldusväärsema suhte ja turvalise kogemuse jagada vanematega oma negatiivseid tundeid mis iganes olukorra puhul.
***
Elust enesest
36-aastane naisterahvas, kes oli hädas oma praeguse paarisuhtega ja arvas, et selles suhtes teda justkui ei vajata, meenutab: „Mäletan seda õhtut, kui isa mulle teada andis, et nad lähevad emaga lahku. Kuigi olin päevast päeva näinud nende tülitsemisi ja ma veetsin parema meelega aega kodust väljaspool, mõjus uudis mulle šokina. Läksin oma tuppa ja nutsin nii, nagu olin teinud seda kümneid kordi varem. Mul ei olnud kellelegi oma muredest ja hirmudest rääkida. Vanemad olid pikkadest tööpäevadest ja omavaheliste tülidest nii kurnatud, et olin enamasti omapead. Nii mõnigi kord käis peast läbi mõte, et kellele ja milleks mind üldse vaja on.”
***
4. klassi tüdruk, kelle vanemad olid mures, et tüdruk on muutunud väga kinniseks ega soovi oma probleeme nendega jagada, räägib: „Kuulsin ema ja isa tülitsemist, ühel hetkel käis uks pauguga kinni ja ema oli läinud. Isa oli vihane ja kinnine, temalt ma midagi küsida ei julgenud. Kartsin kohutavalt, et ema ei tulegi enam tagasi. Nutsin omas toas patja ja ainuke, mida teha oskasin, oli see, et palusin Jumalat, et ema tagasi tuleks. Ma pole usklik, aga mul polnud kedagi teist, kellelt abi paluda.”
***
32-aastane naisterahvas, kes vaatamata suhtele toreda mehega tunneb end siiski tihti abituna ja justkui üksikemana, meenutab: „Kui vanemad olid lahku läinud, jäin elama koos emaga. Tagantjärele tundub, et minust sai tema tugiisik, kuigi olin alles 10-aastane. Ta aina rääkis, kui raske tal on ja kuidas isa üldse ei toeta jne. Ainuke, mida oskasin teha, oli see, et püüdsin olla võimalikult hea laps. Õppisin hästi, käisin trennis ja püüdsin kodus ema abistada, emotsionaalselt olin üksi ja tundsin, et ükskõik kui palju ma ei pingutaks, on emal ikka raske. Tundsin abitust, ahastust, üksindust.”
***
27-aastane naine, kellel olid paarisuhtes probleemid usaldamatuse ja sellest tuleneva liigse kontrollimise tõttu, räägib: „Kuigi kasvasin koos vanematega, tundsin end lastekodulapsena. Igatsesin, et ühel päeval astuvad uksest sisse minu päris vanemad. Mäletan ema pidevat nääklemist ja isa joomist, neil läks nii palju energiat teineteise peale, et minu jaoks ei jätkunud enam midagi. Vahest sain isa käest raha, aga see ei rahuldanud minu vajadusi kogeda toetust, armastust ja lähedust. Mul on siiani raske inimesi endale lähedale lasta ja neid usaldada, kardan taas pettuda, nii nagu kogesin seda lapsena kümneid ja kümneid kordi.”
***
40-aastane meesterahvas, kellel oli raskusi vajaduste ja soovide väljendamisega oma lähedastele, räägib: „Mul oli õnnelik lapsepõlv, ema ja isa armastasid mind väga. Olin pere ainuke laps. Kui üldse midagi ebameeldivat meenutada, siis vanemate omavahelised tülid. Aastatega need süvenesid ja kurnavaks muutus see, kui pidin hakkama nende vahendajaks. Kord helistas isa ja kaebas ema peale, siis jälle vastupidi. Mõlemad soovisid, et toetaksin just teda, minust sai vahekohtunik. Mida rohkem vanemad omavahel tülitsesid, seda vähem nendega oma muresid jagasin. Sama muster kordus ka minu paarisuhtes, mis lõppes lahkuminekuga.”
***
Lapse psühholoogiline areng
Imago suhteteooria looja, teadustedoktor Harville Hendrix, on jaganud lapse psühholoogilise arengu staadiumid järgmiselt.
Esimesel eluaastal kujuneb lapses välja baasusaldus, mis on seotud eelkõige ema füüsilise ja vaimse kohaloleku ja soojusega. Selles vanuses saab laps kogemuse, kui turvaline on end kellegagi siduda ja teda usaldada.
Edasi kuni kolmanda eluaastani on laps uurimise ja avastamise staadiumis, kus eelkõige areneb n-ö terve uudishimu maailma tundma õppimisel. Vanemlik roll on lubada lapsel maailma iseseisvalt uurida, tagades samas turvalisuse. See aitab lapsel kasvada tahtejõuliseks ja iseseisvaks.
3.-4. eluaastal järgneb identiteedistaadium, kus teadlik vanem tunnustab lapse mõttemaailma, teda kuulates ja mõistes. See annab lapsele kaasa oskuse tunnustada ennast ja teisi sellisena, nagu nad on; oskuse teisi kuulata ja mõista ning ennast kehtestada. Tekib kaitstud sisemine maailm, kus on turvaline olla mina ise.
4.-6. eluaastani on lapse arengus pädevuse staadium, mil teadlik vanem juhendab erinevate tegevuste juures, tunnustab ja annab selgelt teada piiridest. Vanemlik sõnum lapsele on see, et tegutsemine ja seeläbi oma mõjuvõimu kasutamine siin elus on hea ja väärtustatav. Laps saab kaasa oskuse keskenduda ja kasutada mõjuvõimu oma elukvaliteedi tõstmiseks. Seega, teadlik vanem oskab oma lapsele eluks kaasa anda emotsionaalse turvalisuse, terve uudishimu ja kaitstud sisemaailma, oskuse ennast efektiivselt kehtestada, iseendast ja teistest lugupidamise koos kuulamise ja mõistmisega, keskendumis- ja vastutusvõimega.
Allikas: Psühholoogia Sinule
Loe pikemalt raamatust
Harville Hendrix
“Teekond soovitud armastuseni. Käsiraamat paaridele”
Pilgrim
