Küsisin oma 20aastaselt tütrelt sama — milliseid kinke ta mäletab. Tema vastus üllatas mind samuti! Ta meenutas filme, mida me igal aastal koos vaatasime, kingitust, mille vanavanaema talle enne surma üle anda jõudis ja vanu vinüülplaate, millel kriipsud peal ja kaaned kulunud, kuid mis vastasid täpselt tema muusikamaitsele.

Tal polnud absoluutselt meeles mingid järjekordsed klotsid, raamatud, riided, kosmeetika, maiustused või elektroonika, mis teda igal jõuluõhtul hoolikalt pakituna kuuse all ootasid. Ka mobiiltelefonid, mida me pärast aasta aega krediitkaardiga järelmaksime, ei tulnud talle pähegi. Ja ausalt öeldes ka minule ei meenunud need esmajärjekorras.

Ma ei mäleta, mis asi see oli, mille nimel ma mitu tundi poesabas seisin või mänguasja nime, mille pärast me hulga poode läbi käisime.

Need asjad polegi üldse olulised ja kuigi laste jaoks tundub mõni lelu elu või surma küsimusena, ei oma need pikemas perspektiivis vähimatki tähtsust.”

Teeks sel aastal teisiti? Krediikaardilimiidi lõhki šoppamise asemel kingiks lastele aega, koosolemist, mälestusi perega? Selle asemel, et põdeda, et lapsed saavad ainult ühe kingituse, rõõmustaks, et meil on võimalik terve pikk nädalavahetus koos midagi toredat teha? Oluline on, et lapsed teaksid, tunneksid ja tajuksid, et nad on armastatud ja nad on tähtsad.

Muidugi tekib siin küsimus, kas teised meie ümber näevad ja mõistavad, et sellest piisab. Kas lapsel on piinlik, kui tema sai ainult ühe kingi ja sõber 10? Kas vanavanemad vaatavad viltu, kui me ei kuhja kuusealust paksult täis, vaid paneme sinna vaid mõned, aga südame ja hingega hangitud pakikesed?

Me oleme ise jõulud enda jaoks ära rikkunud. Kui me tunneme kohustust vabandada üheainsa kingi pärast või häbeneme selle minimaalset hinda, oleme ise sattunud sellesse tüütusse kommertslõksu, mida me muidu valjul häälel kirume. Laste jaoks pole sel tähtsust, nad unustavad need asjad niipea, kui paber on kingi ümbert lahti harutatud. Või järgmisel päeval.

Meil pole mõtet viriseda selle üle, et lapsed nõuavad nii palju ja kogu nende elu keerleb ümber uute vidinate, kui me ise neile neid kahe käega ette kanname. Kui lapsed näevad jõuludes võimalust endale uusi asju saada, mitte ei naudi perekeskset õhtusööki, oleme me nad ise ära rikkunud — me ise õpetasime neile seda. Ja mille nimel?

Teeks sel aastal nii, et lapsed saavad kingitusi, mis tulevad hingest ja südamest ning eelkõige saavad nad oma vanemate jäägitut tähelepanu (mitte nutitelefonist üle jäävat tähelepanupojakest), mälestusi koos kelgutamisest/uisutamisest, lumememmede ehitamisest, metsamatkadest ja koos kuuse ehtimisest. Neid mälestusi peavad nad kallimaks kui uus Playstation või mobiiltelefon.

Tee ka sina see test ja küsi oma suurematelt lastelt, mida nad eelnevate aastate jõuludest mäletavad. Tõenäoliselt ei meenuta nad esimese asjana kingitusi, vaid just kõike seda, millest see lugu rääkis.

Allikas: Scary Mommy