Teiseks... Pakin alati lastele kaasa hulga putukatõrjet, loen sõnad peale, et õhtul võrk ka akna ette jne. Ometi on lapsed alati nii sääskede poolt ära näritud, et nende kehad näevad välja nagu mingi punktide ühendamise mäng. Nad helistavad mulle, kurdavad, et valutab ja sügeleb ja kui küsin, kas tõrjet kasutati, kas öösel oli akna ees kate... Ei kasutatud, ei olnud. Jällegi küsin emalt, et miks... Usaldan ju lapsed ta hoole alla, miks ta ei hooli, miks ta ei jälgi. Ütleb, et olgu ma siis ise kohapeal kui vaja iga sekund lastel silma peal hoida. Saan aru, minust ongi ehk isetu 2-3 nädalaks lapsed "jalust" saata, et tööl käia, aga ise on ema selgelt mõista andnud, et lapsed on alati nii oodatud, talle meeldib nendega aega veeta.

Ma ei tea, ma olen tülidest väsinud, aga nii pinges juba kui lapsed maal on. Kujutan neid ette kummikarusid söömas, sääsed põlve otsas. Mida teie minu olukorras teeksite?