"Suhkrudieet ja sääsekupud ehk miks ma ei saa lapsi suveks maale saata!"
Olen oma emale mitu korda rõhutanud, et anname lastele kommi korra nädalas ja tegelikult kehtivad piirangud ka teistele maiustustele, sest poleks loogiline anda korra nädalas kommi, aga lubada näiteks jäätist või limonaadi iga päev, kolm korda päevas. Aga minu vanemad on üles kasvanud ajal kus kommi sai leti alt ja limonaadi tuli kaugelt tuua, nii et nad tahavad seda "meeletut luksust" nüüd oma lastelastele külluses anda, hoolimata sellest, et ammu on selge kui kahjulik kõik see kraam on. Kui palju ma ka ei keela-keelita, ikka kuulen lastelt, et poest sai kommi ja õhtul joodi limpsi. Ühe sõneluse käigus ütles mu ema isegi, et mina võin oma kodus teha oma reeglid, tema teeb enda kodus enda omad. Aga me räägime ju lastest! Kas oma lapse jaoks ei peaks reegleid-piiranguid seadma ainult ja AINULT tema vanemad? Eriti kui need pole mingid niisama välja mõeldud reeglid, vaid miski, mis säästab laste tervist?
Teiseks... Pakin alati lastele kaasa hulga putukatõrjet, loen sõnad peale, et õhtul võrk ka akna ette jne. Ometi on lapsed alati nii sääskede poolt ära näritud, et nende kehad näevad välja nagu mingi punktide ühendamise mäng. Nad helistavad mulle, kurdavad, et valutab ja sügeleb ja kui küsin, kas tõrjet kasutati, kas öösel oli akna ees kate... Ei kasutatud, ei olnud. Jällegi küsin emalt, et miks... Usaldan ju lapsed ta hoole alla, miks ta ei hooli, miks ta ei jälgi. Ütleb, et olgu ma siis ise kohapeal kui vaja iga sekund lastel silma peal hoida. Saan aru, minust ongi ehk isetu 2-3 nädalaks lapsed "jalust" saata, et tööl käia, aga ise on ema selgelt mõista andnud, et lapsed on alati nii oodatud, talle meeldib nendega aega veeta.
Ma ei tea, ma olen tülidest väsinud, aga nii pinges juba kui lapsed maal on. Kujutan neid ette kummikarusid söömas, sääsed põlve otsas. Mida teie minu olukorras teeksite?