“Taolist arusaamatut, jõuetut ja kirjeldamatut viha oled sa tõenäoliselt korduvalt tundnud. Näiteks siis, kui su imik ei lõpetanud nutmist ka siis, kui tal oli kõht täis, tagumik kuiv, krooks välja tulnud ja sa olid teda juba neli tundi kussutanud. Sa vaatasid teda ja said täpselt aru, miks mõned vanemad oma lapsi raputavad või neid muul moel vigastavad. Järgmisel hetkel said sa aru, kui loll mõte see oli, sa tunned hirmu ja piiritut häbi, et selline mõte üldse su peast läbi käis, sest sa ei soovi oma tillukesele imele ju mitte midagi muud kui absoluutselt kõige paremat.

Võib-olla suutsid sa terve lapse imikuea vastu pidada, kuid mudilase kasvatamisel lõid lained sul üle pea kokku ning sa muutusid täielikuks koletiseks, kui laps poes kokkuleppest kinni ei pidanud ning põrandal maas püherdades jonnib ja järjekordset jäätist nõuab. Või kodus mänguasju loobib või lihtsalt su kõrva ääres vahetpidamata iniseb. Sa tunned, kuidas su sees pulbitsema hakkab ja sa kas karjud, muutud vägivaldseks või jooksed toast välja. Igal juhul muutud sa täiesti normaalsest inimesest pööraseks fuuriaks, kelle eest sa oma lapsi igal muul juhul elu hinnaga kaitseksid. Paari minuti pärast on kõik möödas. Sa rahuned ja tunned sellist häbi, mille eest tahaks uuesti kuhugi põgeneda ning peeglisse vaatamisest ei ole juttugi, sest see, mis sealt vastu vaatab, on lihtsalt liiga piinlik… Sa vihkad ennast selle kontrollimatu viha pärast ja sa ei tea, kust see tuleb ja kuidas seda ära hoida.

Kui tahad teada, miks tegelikult oma lapse peale vihaseks saad, siis vaata SIIA!

Mina ei ole kunagi olid vihane või kuri inimene, enne lapsi ei tõstnud ma kunagi kellegi peale häält. Muidugi oli asju, mis ajasid mind närvi, kuid sellist puhast viha ei olnud ma iial varem kogenud. See tuli siis, kui mu laps poes midagi nõudis või keeldus minu valitud riideid selga panemast. Täiesti normaalne lapse käitumine, täiesti normaalne inimlik käitumine — ja mina lähen nii marru, et võiksin kellegi pea otsast hammustada.

Võib-olla suudad sina selle viha alla neelata. Mu abikaasa tuleb sellega toime: ma näen, et ta on tige, kuid ta suudab siiski rääkida vaikse ja võrdlemisi rahuliku häälega. Mina seda ei suuda. Mina karjun ja mu suust voolavad välja sõnad, mida ma pärast kahetsen ja häbenen. Kuidas ma suudan niimoodi rääkida ja käituda selle armsa väikese inimesega, keda mina emana pean hoidma ja kaitsma?

Häbi, mida sellised vihahood kaasa toovad, on kirjeldamatu. Ma tunnen ennast kõige halvema emana maailmas. Minu vanemad karjusid mu peale ja ma vandusin endale, et mina olen neist parem. Mina ei tunne oma laste vastu kunagi sellist viha, mida oma vanemate silmis nägin. Ja ma olen oma lapsi alt vedanud, ennast samamoodi… Ma võin lõputult vabandada, aga see ei muuda tehtut olematuks.

Tõenäoliselt oled sinagi kordi lubanud, et seda ei juhtu enam kunagi! Sa lubad seda oma lastele ja vannud iseendale. Aga sisimas tead, et sa ei suuda seda kontrollida… sa plahvatad juba enne, kui suudad endale teadvustada, et olukord on jälle sealmaal, et lapsed vaatavad hirmu ja õudusega, kuidas ema nende peale karjub nagu poolearuline.

Muidugi ma tahaks, et mul oleks kuhjaga kannatust ja lasteaiaõpetaja pehme ja armas hääl. Soovin, et oskaksin vaidlusi lahendada ja jonnihoogusid lõpetada vaikselt ja armastusega. Aga alati viib midagi mind närvivapustuse äärele. Mulle ei meeldi see, ma ei taha seda teha, ma häbenen seda ja ma tahaks olla nagu need inimesed, kes suudavad oma viha alla neelata, aga ma ei ole üks neist.

Mitte keegi ei räägi emadele sellest vihast. Samuti ei räägita üliinimlikust kannatusest, mida emaks olemiseks vaja on. See tuleb meil endil selgeks saada ja see on üks uskumatult keeruline ülesanne!”