Tagasi maale, vanematekoju
“Kui meie vanim laps hakkas kooliikka jõudma, tegime otsuse, millest mees kogu aeg rääkinud oli – et kunagi soovib ta kolida Tallinnast tagasi maale oma koju."
Maastikuehitajaks õppinud Signe (33) jagab tislerist abikaasa Tarmo (37) ning laste Lisette (13), Eliise (8) ja Hugo Ruudiga (3) Hiiumaal Nõmba külas maja mehe vanemate Luule (60) ja Raivoga (62).
Tarmo peres oli juba varem olnud selline elukorraldus, et ühes majapooles elasid noored lastega ja teises vanad. Igal Tarmo vanemate viiest lapsest on seal siiani oma tuba. Ent enne seisis maja valdavalt pooltühi,” kirjeldab Signe.
Kohe esimesel aastal, kui Signe ja Tarmo maale kolisid, asuti maja laiendama ja ehitama, sest noorte majaosas polnud pesemisvõimalusi ja WCks oli vaid välikäimla. Pool aastat kasutati ämma-äia pesuruumi ja tualetti.
Noore pere esialgseks elamiseks olid köök ja kaks kambrit. “Ma ei kujutaks elu ette, kui peaksime jagama kööki ja elutuba. Mul on küll tõesti väga toredad ämm ja äi, aga mingid toad olgu kõigil ikka omad,” on Signe veendunud.
Privaatsus on kõige olulisem
“Aiaski on meil välja kujunenud, kes mis peenra eest hoolitseb,” ütleb Signe. Naise sõnul on väga tähtis, et nii noored kui vanad hindaks teise poole privaatsust ning laseks vajadusel teistel ka omaette olla.
Leibkonnad on neil eraldi ja igaüks tasub oma kulutused. Poeskäigud, söömised, pesupesemised, telekavaatamised – seda kõike tehakse igapäevaselt eraldi. Erandiks on, kui kumbki pool kodust ära mandril käib – siis on tavaks, et kojujääjad võtavad tulijad sooja söögiga vastu. Vahel kutsub ämm noore pere lõunale ja siis vastupidi.
On tähtis, et nii noored kui vanad hindaks koos elades ka teise poole privaatsust.
Perede tubasid lahutab siseuks ja alati koputatakse, kui üksteise juurde minnakse. Privaatsust tuleb austada. “Koos elamisega harjumine võtab muidugi aega ja pole alati kerge,” tunnistab Signe. “Paika peavad saama kokkulepped, rollid ja mis olulisim – et kõik mõistaks, kust piirist hakkab teiste kodu, ja aktsepteeriks seda. Siis on kõigil hea kodus olla.”
Ei kasuta liialt ära
“Et elame maal ja meil on loomad, on kaugemaid ja mitmepäevaseid äraolemisi muidugi kergem endale lubada, kui teine pere jääb koju,” kiidab Signe. “Ja kui suuremad lapsed on vahel üksi kodus, on hea mõelda, et lähedal on vanavanemad, kellelt vajadusel abi küsida.”
Lapsehoidjad on ka siitsamast võtta ja lapsed satuvad tihti vanaema-vanaisa juurde, kui vanematel pole aega või lihtsalt tuleb igatsus peale. Vahel käivad nad vanaema juures midagi head nosimas, aga mitte nii, et astuvad sisse, teevad külmiku lahti ja võtavad.
“Kui on vaja korraks poodi või mujale lipata, on hea, kui saab lapsed rahulikult koju jätta. Et meie peres kasvab ka erivajadusega laps, on eriti tore, et vanavanemad tulevad kaasa kõige uuega, mis teda aidata võiks,” räägib Signe. “Samas püüame ikka toimida nii, et me ei võtaks enesestmõistetavana, et küll vanavanemad alati lapsi hoiavad. Vahel küll tuleb ette ootamatusi, aga üldiselt püüame pikemalt kui mõni tund ette hoiatada, kui palume neil lapsi hoida. Kuid vanavanemad teevad ka ise ettepanekuid, et me nüüd hoiaksime lapsi ja teie vaadake ise, mis teha tahate.”
SIGNE SOOVITAB:
