Tahad teada, miks sa midagi tehtud ei saa?



Tahad teada, miks sa midagi tehtud ei saa?
Foto: Shutterstock

Tahame meeleheitlikult vabaneda asjadest, mis meile ei meeldi: lörriläinud dieedist, hapuks läinud suhetest või käitumismustritest tööl, mis motivatsiooni tapavad.

Me ei taha ühtki neist asjadest päästa. Tahame alustada otsast peale, sest see on palju ahvatlevam võimalus.

Enamikul meist on eesmärgid, nii suured (näiteks minna tagasi kooli ja omandada magistrikraad) kui väikesed (teha puhtaks e-postkasti rämspostisahtel). Mis on see, mis aitab meil oma eesmärke saavutada? Miks mõnede eesmärkide saavutamisega edukalt hakkama saame, teised aga püsivad visalt tegemist ootavate asjade nimekirjas, närides meid kuid ja isegi aastaid?

Kas tunned mõned neist käitumisviisidest ära?

Kui ainult …

Meil kõigil on midagi kahetseda. Olgu see siis midagi, mida tegime (kui ma ainult poleks ülikoolist välja kukkunud) või midagi, mida me ei teinud (kui ma ainult oleksin enda eest selles suhtes rohkem seisnud). Mõnikord mängime „kui ainult“ mängu asjadega, mida me muuta ei saa, kuid mis võiksid meie arvates teisiti olla: kui ma oleksin kasvanud teiste vanemate lapsena, kui ma oleksin andekam, kui minu partner muudaks ennast totaalselt.

Need mõtted võivad meid jälitada nädalaid ja kuid ega vii kuhugi. Pidevalt selliste asjadega, mida me muuta ei saa, „kui ainult“ mängu mängides elame tühikäigul. niisugune mõtteviis ei too endaga kaasa muud kui frustratsiooni. Ja sama käitumismuster aina kordub ja kordub.

Seotud lood:

Püüa seada oma mõtted teisiti. Aktsepteeri asju, mis on tehtud-toimunud, kasutades seda fakti tuleviku alusbaasina. Näiteks nii: „Praegu on see nii, aga võib olla ka teisiti.“ või „Ma ei saa muuta oma minevikku, küll aga saan kujundada tulevikku.“ või „Õppisin sellest asjast seda ja plaanin asju nüüd teistmoodi teha.“ Nii kujundad „kui ainult“ mõtteviisi ümber.

Kardad oma mõtteid

Üks lihtsamaid võimalusi kindlustamaks, et mõtetel on sinu üle võim, on need maha suruda. Mõnikord teeme seda, sest mõtted hirmutavad meid. Või tunneme end selle pärast süüdi, et meil need mõtted peas keerlevad: „Mu kolleeg püüab ennast selle projektiga lihtsalt näidata. Ta on armas inimene ja hea sõber – seega ei peaks ma teda takistama.“

Loe veel

Kui sa mõtte maha surud, pole sul võimalust seda „töödelda“ – mõista, tunda ning isegi otsustada, kas tegemist on mõistliku mõttega või mitte. Käies ringi ja kartes seda, mida aju sulle ütleb, muutuvad need mõtted liiga tähtsaks. See on tunnuseks, et oled inimene, kellel on sundmõtlemine. Sundmõtteid mõtlevad inimesed on ennast lukustanud pääsematuse lõksu, olles samal ajal tegelikult suures hädas. Ja edasi liikuda nad ka ei saa. Püüa mitte mõelda bikiine kandvast ninasarvikust ja – palun! – seal ta on, pealegi veel väga kuum!

Mida enam sa oma mõtete vastu võitled, mida enam sa endale nende läbi töötamise võimalust keelad, seda enam end negatiivsesse käitumismustrisse lukustad. Püüa oma mõtteid endale tunnistada ja neile otsa vaadata, rõhutades, et need on lihtsalt mõtted ja pannes neile ka sellise märgi külge. Näiteks: „Mul on mõte, et kihlumine oli viga. Tõenäoliselt selle pärast, et mul on stress. Ma ei pea seda mõtet kartma, see on nii inimlik. Puhkan natuke, saan halvasti kulgenud töönädalast üle ja tunnen teistmoodi. Ja kui ma ka siis ei mõtle teistmoodi, mõtlen selle asja peale uuesti.“

Surud tunded maha

Paljud arvavad, et oma tunnete täielik tunnistamine tähendab roppuste karjumist avalikus kohas või hüsteerilist kaeblemist töökoosolekul. Kuid tunnete tundmine pole sama mis emotsioonide maailmaruumi paiskamine. Tegelikult teed seda viimast tõenäoliselt hoopis vähem, kui neid tundeid endal tunda lased ja nad n-ö läbi töötad. Sageli surume tunded maha, sest tunneme end süüdi: „Olen õe peale vihane, sest ta tegi märkuse minu kehakaalu kohta. Kuid ta on armas inimene ja mulle kallis. Mul pole õigust iriseda.“ või „Kui lasen endal lahkumineku pärast kurb olla, muutun nii depressiivseks, et ei suuda enam midagi teha.“

Kuid mahasurutud mõtted kasvavad aina suuremaks ja suuremaks. Ja nad närivad su hinge seestpoolt väljapoole nagu rooste. Tunded ei lahku meist lihtsalt selle pärast, et püüame neid mitte välja näidata. See on sama, mis püüda kaanega summutada mullitavat vett pahinal üle ääre keevas potis. Kui lased aga natuke õhku potti vee juurde ja sead kaane nii, et see täienisti potti ei kata, rahuneb vesi maha ja hakkab rahulikult keema, selle asemel, et metsikult mässata. Tunnete tunnistamine ei pane neid kontrollimatult vohama, vaid annab neile võimaluse kaane all (sinu poolt kontrollitult) edasi elada.

Homme …

Niisiis, oled enne lõunat kolm koogitükki ära söönud või oled täiesti närvis selle pärast, et kell on juba kolm, aga sa pole suutnud veel raasugi tööd teha. Paljud lasevad sellisel juhul end täiesti lõdvaks ning ütlevad endale, et alustavad homme otsast peale, puhtalt lehelt. Kuid homset ei saabu kunagi. Kui kulutad nii palju aega homsele mõtlemisele ja asjade edasilükkamisele, siis harjumused ei muutu ja asjad, mida tahad muuta, on alati käeulatusest väljas, sest homme on pidevalt liikuv tähtaeg.

Kui oled selline tüüp, keda motiveerib puhtalt lehelt alustamine, siis ei tohi selleks leheks olla homme. Miks mitte alustada ühe tunni pärast? Või viieteistkümne minuti? Selline käitumine ei anna sulle võimalust ülejäänud päeva maha magada, samal ajal eesmärkidest aina kaugemale triivides. Ning veelgi enam, selle asemel, et kasutada puhta lehena kalendrit, millel saab uue päeva ette pöörata, loo endale tõeline ja tähendusrikas puhas leht oma käitumise kaudu. See mõjub justkui värske tuul. Mediteeri lühidalt. Vestle põgusalt sõbraga. Tee mõned hingamisharjutused. Luba endal viis minutit vaadata mõnda naermaajavat videot. Kõik need asjad aitavad sul mõtteid korrastada ja ümber seada ning sa oled märksa produktiivsem kui määratlematus homses, mis, kui sa selle üle hoolega järele mõtled, ei saabu kunagi ega sunni sind midagi tegema.

Tegevusetus pigem kahjustab kui aitab

Mittemidagitegemine on fantastiline, kui see sulle hästi mõjub. Kuid kui võtad kasutusele mõne hea või tervisliku asja ja teed seda mitu nädalat järjest – näiteks teed ise kodus kohvi selle asemel, et kogu aeg osta, käid trepist selle asemel et liftiga sõita, sorteerid e-kirjad kohe, kui need saabuvad – on palju kergem sellega jätkata. Üsna sageli aga oleme tegevusetud harjumuste suhtes, mis meile ei meeldi või on ebaproduktiivsed või ebatervislikud.

Sestap ongi ülalkirjeldatud puhas leht psühholoogias nii võimas vahend.

Oleme loodud liikuma või paigal püsima, nii nagu füüsilises maailmas kõik kehad seda teevad. Ja keegi ei saa seda muuta peale meie endi. Kui kalendris 1. jaanuari ette keerad, võib mingi avalikult antud lubadus või kasvõi uus trenniriietus olla alguseks uuele (lühiajalisele, hooga alustatud) käitumisviisile. Kuid pikemas perspektiivis sellised asjad ei toimi. Pead üles ehitama õige igapäevase käitumismalli selleks, et uus harjumus juurduks. Muidu ei kao mittemidagitegemine kuhugi mitte kunagi. Uued trenniretuurisd võivad küll vaimustavad välja näha, kuid kui trennisaal on liiga kaugel või trenn su ajagraafikusse ei mahu, ei ole sa teinud midagi, et kõrvaldada takistusi, mis segavad sul trenni minemast. Keskendu mitte hooga alustamisele, vaid kindlusta, et oleksid pidevas liikumises ning et mittemidagitegemine toimiks mitte sinu vastu, vaid oleks tõukejõuks.

Allikas: psychologytoday.com

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare