Saamatuse ja oskamatuse tunded on suurimad motivaatorid

Enne uue ülesande kallale asumist ei tunne me ennast eriti kindlalt, sest me pole väga osavad selles, mida me kohe tegema hakkame. Aga just see tunne on suurim motivaator, mis sunnib meid üha uusi oskusi omandama. Oled ju kogenud — pole mõnusamat tunnet ja teadmist kui see, et sa oled ühe võimatuna tundunud ülesandega hakkama saanud ja oskad seda ka edaspidi lahendada. See kehtib pea kõige kohta, alustades lugemisest ja kirjutamisest ja lõpetades auto juhtimise, söögi tegemise või seksiga.

Kuid miski ei innusta sind paremaks saama rohkem kui oma lapse kasvatamine. Ühegi lapsega ei anta kaasa kasutusjuhendit, ükski laps pole teisega täpipealt sarnane, aga ootused lastele ja laste kasvatajatele on samad — sa pead kasvatama oma lapsest normaalse inimese. See paneb sind väga tihti olukorda, kus sa lihtsalt lased käed rippu ja tahaksid alla anda, sest sul pole aimugi, mida nüüd edasi teha.

Ainus asi, mis siinkohal aitab, on keskendumine lapsele

Keskendu tema vajadustele ja soovidele, ning eraldada tema emotsioonid enda omadest. Saamatuse tunne sunnib meid last vaatama kui meie endi emotsioonide allikat. Selle asemel peaksid laskma lapsel ennast õpetada, kuidas saaksid just temale parim lapsevaem olla.

Viha tekib siis, kui me süüdistame lapsi selles, et nemad oma töö ära teevad ehk suhtlevad sinuga, esitavad oma soovid ja sina ei tea, kuidas neile vastata.

Saamatuse tunnet valesti tõlgendades võib juhtuda hirmsaid asju

Näiteks võtavad paljud noored vanemad tita nuttu mitte tita märguandena, et tal on midagi vaja, vaid suhtuvad sellesse kui märguandesse, et nad on kehvad lapsevanemad, kelle laps muudkui nutab. Suutmatus beebi nõudmistele vastu tulla või nutmist lõpetada on peamine põhjus, miks lapsi raputatakse. Raputamine aga lõpeb teatavasti väga raskete vigastuste või isegi surmaga.

Foto:Scanpix/PantherMedia

Viha on kõige võimsam emotsioon, mis aktiveerib kogu keha — kõik organid, kõik musklid ja kõik närvid. Sellise reaktsiooni eesmärk on iidsetest aegadest peale olnud üks — põgene või võitle! Ehk see oli efektiivne hoiatussüsteem vaenlaste käest pääsemiseks. Muidugi ei ole meie lapsed meie vaenlased, mistõttu on vihast tekkiva emotsiooni pealt probleemide lahendamine umbes sama võimas ja „kasulik” kui lambi kustutamine seda kiviga visates või arvuti parandamine sellest autoga üle sõites. Ja enesevalitsuse kaotanuna on kõik inimesed võimelised tegema erakordselt lolle otsuseid..

Vihal ei ole mingit pistmist intelligentsusega, see emotsioon on otseselt seotud sellega, kui haavatavana me end tunneme. Haavatavus sõltub sellest, kuidas sa ennnast hindad.

Kui sa pead ennast väärtusetuks, võib iga pisiasi sind marru ajada. Kui su enesehinnang on paigas ja oskad end väärtustada, ei pööra sa solvangutele ja ebaõnnestumistele suuremat tähelepanu.

Näiteks:
Sul on olnud kohutav päev ja koduteel olles tunned end süüdi, et sa ei jõudnud tööl oma ülesandeid õigeks ajaks ära lõpetada. Vaatad peeglisse ja mõtled: „On ikka luuser! Millegagi hakkama ei saa. Ja isegi selle eest, et ma teise ülesande maksimaalselt hästi ära tegin, ei saanud ma kiita. Mis mõttega ma üldse sinna tööle homme tagasi lähen?!” Siis astud sa koduuksest sisse, näed, et lapse jalatsid on esikus laiali, sul tõusevad juuksekarvad peas püsti ja sisised endamisi „On ikka laisk, tänamatu ja hoolimatu jõmpsikas!”

Aga kui sul on olnud edukas päev ja tuled koju hea tujuga, ei pane sa esikus vedelevaid jalatseid tähelegi. Sa tõstad need oma kohale ja ei raiska sellele mõtlemiseks või selle peale pahandamiseks sekunditki.

Mõistad — see, kuidas sa reageerid oma lapse käitumisele, sõltub täielikult sinust endast ja sellest, kuidas SINA ise ennast tunned.

Esimese näite puhul tekitas laps sinus tunde, et sa ei ole teda piisavalt õpetanud ja see süvendab veelgi läbikukkumistunnet. Ja sa karistad teda selle eest, et ta sulle sinu enda kohta selliseid emotsioone tekitas.
Teisel puhul oled sa iseendaga rahujalal ning laialiloobitud jalatsid ei vähenda su eneseaustust, väärtust, võimu või eneseusku ja sul pole mingit põhjust pahandada.

Lapse peale karjudes, teda alandades ja veel hullem, lüües, ei lahenda sa kindlasti esikus laiali olevate jalatsite probleeme. Sa peaksid hoopiski õpetama lapsele, kuidas teistega rohkem arvestada, tehes seda eeskuju näidates, selgitades ja rahulikult rääkides. Lapse reaktsioon alandamisele ja õiendamisele on täpselt samasugune nagu sul — ta läheb lukku, ta ei mõista sinu seisukohta, ta otsib süüdlast ja süüdistab ning lõpuks leiab kedagi, keda karistada

Foto:Scanpix/PantherMedia

Ilmselt oled juba märganud, et su laps ei tee mitte midagi, mida sa talle räägid, kuid jäljendab kõike, mida sina ees teed. See ei ole mingi haruldus, niimoodi vanemaid ja targemaid imiteerides õpivad kõik imetajad.

Lapsed ei oska oma tundeid veel sõnades väljendada, kuid üks on selge — viha tunnevad lapsed samadel põhjustel mis täiskasvanud. Nad saavad vihaseks, kui keegi õõnestab nende eneseväärtust. Vihahetkel tunnevad nii lapsed kui täiskasvanud ISEENNAST halvasti ja halvustada või häbistada inimest, kes ennast niigi kehvasti tunneb, teeb asjad ainult hullemaks.

Lapsed peavad õppima seda, kuidas oma eneseväärtust ja enesehinnangut ka stressiolukorras taastada. See tähendab, et nad ei lase halbadel tunnetel võimust võtta, kui neile halvasti öeldakse või kui kõik ei lähe nii, nagu soovitud. Aga seda saavad lapsed õppida ainult vanematelt, seega pead olema hea eeskuju!

Allikas: psychologytoday