Arvad, et kuna ta sinu karjumisele ei reageeri, siis see ka ei kahjusta teda, et ta teab, et tegelikult armastad teda hoolimata sellest, et mõnikord tema peale röögid?

Vale puha. Tegelikult karjumine hirmutab lapsi. See muudab nende suhtumist vanematesse nii, et nad muudavad oma südamed kõvaks ja kõrvad kurdiks. Nad ei suuda kisava vanema sõnumit teadvustada. Ja mida tihedamini me oma lastega rääkides häält tõstame, seda rohkem tekitame neis harjumust vanemate jutule mitte enne reageerida, kui vanem on detsibellid põhja keeranud. Ta ei pruugi ka siis reageerida, sest väiksem laps on sel hetkel juba hirmunud ja suurem vaatab sind kui hüsteerikut, kellega pole mõtet dialoogi alustadagi.

Kui näib, et sinu laps ei karda sinu raevu sugugi, siis see on märk sellest, et sa raevutsed liiga tihti, ta on sellega lihtsalt harjunud. Ta blokeerib nii sinu kisa kui sind ennast. Soovimatuks tulemuseks on see, et laps ei tahagi enam sinuga koostööd teha ja eemaldub sinust emotsionaalselt. Ta ei ava ennast enam sulle ja võib leida, et parem on usalduslik suhe luua kellegi teisega.

Aga usu või mitte, on kodusid, kus ei tõsteta oma laste peale häält ning need ei ole sugugi külmad ja emotsioone varjavad kodud, vaid kodud, kus on õpitud kõiki pereliikmeid aktsepteerima. Muidugi ei ela sellistes koduses täiuslikud lapsed ega täiuslikud vanemad, sest selliseid pole lihtsalt olemaski. Ka nendes kodudes saadakse vihaseks, kuid vanemad on õppinud oma emotsioone taltsutama ja ei vala neid oma laste peale välja.

Psychology Today toob välja 10 viisi, kuidas oma lapse peale karjumine lõpetada:

1. Tee endale selgeks, et lapsevanemana on sinu jaoks esimene asi iseenda kasvatamine ja alles siis lapse kasvatamine

Laps õpib ka ise häält tõstma, kui näeb, et vanem seda käitumist pidevalt endale lubab. Alusta siis ikka enese kasvatamisest.

2. Lepi oma lapsega kokku, et räägite teineteisega alati lugupidavalt ja hoolivalt

Omavaheline kokkulepe on selle saavutamiseks parim, siis peate ka vastastikku järge ja tuletate teineteisele seda kokkulepet meelde, kui keegi häält tõstma hakkab. Ärge mõistke eksimiste puhul teineteise üle kohut ja tuletage meelde, et õpite, üritate ja püüate endast parima anda.

3. Lapsed käituvad lapsikult, kuid sina ei ole ju laps

Lapsed pole veel küpsed, nad õpivad kõike käigult ja kellelt nad õpivad? Ikka sinult! Ära siis käitu ise lapsikult, muidu õpetad lapsele seda, mida tegelikult ei taha. Nad püüavad oma käitumisega piire painutada, oma mõjuvõimu katsetada. Sinu asi on neile eeskuju anda, kuidas ennast kriitilistes olukordades taltsutada ja teistele arusaadavaks teha. (Lapse ajutegevus on sinu omast erinev kuni selle ajani, kuni ta on 25. Nende emotsioonid võtavad tõesti nende üle võimust, sel hetkel ei suuda nad mõistlikke otsuseid vastu võtta ja kohe kindlasti ei taha nad teada, et nende üle üritatakse pidevalt kontrolli saada.)

4. Ära ela ennast lapse peal välja

Selline asi võib juhtuda, kui sul on olnud halb päev. Oled nagu viitsütikuga pomm ja lapse veidigi sinu meelest sobimatust käitumisest piisab, et sinupoolne torm valla päästa. Võta hetkeks aeg maha ja ütle iseendale, et laps ei ole sinu meeleolukõikumiste eest vastutav ega sinu vihapurskes süüdi.

5. Ole alati oma lapse jaoks olemas, kui ta oma emotsioone väljendab — ükskõik mis tüüpi emotsioone

Ta õpib oma emotsioone vabalt väljendades oma tundeid aktsepteerima. See on esimene samm oma emotsioonide eristamisel, et seejärel ka nendega toimetulekut õppida. Laste jaoks on väga oluline teadmine, et neid mõistetakse.

6. Õpi asjadele lähenema ka lapse vaatepunktist lähtudes

Kui laps usub, et sa oled tema poolt ja püüad tema huvidest ja soovidest lähtudes olukorda lahendada, siis ta soovib sinuga koostööd teha. Teil on üks eesmärk!

7. Kui sa vihastad siis: STOP

Sulge oma suu nüüd ja kohe! Ära tee midagi, ära ütle midagi. Hinga sügavalt. Kui see tuleb sulle meelde keset karjumist, jäta see katki kasvõi poole sõna pealt. Ära tegele selle probleemiga enne, kui oled rahunenud.

8. Võta aeg maha ja teadvusta endale, mida parasjagu tunned

Mine eemale, kui võimalik, viska endale kasvõi vett näkku, siis liigub su tähelepanu lapselt sulle endale. Tunneta, mis on sinu sees. Selle vihahoo taga on enamasti peidus hirm, pettumus ja kurbus. Ära võitle enda tunnetega, las neil lihtsalt endast läbi voolata ja sa näed, et nad hajuvad.

9. Proovi olukorda kõrvalt vaadata

Kui muidu ei oska, siis kujuta ette, et sul on õla peal ingel, kes vaatleb olukorda ja püüab leida kõigi jaoks parima lahenduse. Ta võib olla sinu õpetajaks lapsevanema ülikoolis!

10. Õpi vabandama. Südamest

Selle kõige tulemusel juhtub see, et sinu lapse käitumine muutub, sinu käitumine muutub. Te saate lähedasteks ja õpite teineteise tunnetest hoolima.