Teismeliselt vanemaks: "Noorena on huvi ja jaksu lapsega kõike teha!"
Merilin (21) hakkas lõpetama 12. klassi, kui sündis Laura (2). “Esmaspäeval oli viimane koolipäev ja neljapäeval Laura sündis,” muigab Merilin. “Nädal hiljem oli esimene eksam. Tegin kõik riigieksamid ära, matemaatikas sain veel klassi parima tulemuse.”
Merilin oli tugev õpilane ja valmistus eksamiteks varakult. Ta on tänulik õpetajatele mõistva suhtumise eest ja tunneb, et kooli ja rasedust ühendada polnudki raske.
“Minul oli tollal küll keeruline,” tõdeb Sten Aus (23), Laura isa. “Õppisin Tallinnas, Merilin oli Tartus – just raseduse algul oli raske eemal ja mitte toeks olla.”
Vahemaast hoolimata oli Sten naisega kaasas igal arstilkäigul, vaid ühest ultrahelist pidi eemale jääma. Õnneks oli neil algusest peale ka mõlema vanemate toetus. “Minu ema küsis esimese asjana, kuidas tervis on,” meenutab diabeedidiagnoosiga Merilin, “ja siis puhkes nutma. Ma ei teagi, kas rõõmust või ehmatusest. Siis aga hakkas kohe vanaemaks, kogus riideid ja valmistas end ette.”
“Enne arutasime elumuutuse muidugi ise korralikult läbi,” tähendab Sten, “mõlemal olid ju koolid pooleli. Aga kuna minul käis IT-kolledžis viimane aasta ning teada oli, et teiseks semestriks saan praktika- ja töökoha Tartusse, uskusime, et tuleme toime.”
Vanemate tugi asendamatu
Vanemate toetust peavad mõlemad ülioluliseks. See andis oma osa, et Stenil oli võimalik kolledž cum laude lõpetada ja EENetis tööle asuda ning Merilin sai viia paberid tervishoiukooli õenduse erialale. Tõsi, sealt jäi ta algul akadeemilisele puhkusele, on aga teisel aastal tänu vanemate ja hoidja abile osa aineid ära teinud ning plaanib sügisel täiskoormusega edasi õppida.
Pere sissetulek pole ka jäänud vaid mehe kanda – kui Merilinil lõppes emapalk, läks ta mängutuppa perenaiseks, nüüd lisandus klienditeenindaja koht poes. “Mul peab kogu aeg midagi olema, tahan tegutseda ja suhelda,” kuulutab hakkaja tüdruk.
Avastused lapsega
See on loomulik, et lastetute eakaaslastega on neil ühiseid teemasid nappima hakanud. Kuid laste kaudu tekivad uued tuttavad.
“Olen isana ka palju rahulikumaks muutunud,” leiab Sten. Koolis oli ta klassivanem ja korraldaja, käis noortevahetustes ja seisis teiste eest. “Peoloom pole ma kunagi olnud, aga nüüd olen ikka täitsa pereinimene – kui endal, lapsel ja naisel on kõik hästi, ongi hea!”
“Tõsi, kooliskäimine venib,” loetleb Merilin noorelt vanemaks saamise eripärasid, “aga samas on praktilist kogemust tohutult juurde tulnud. Maailmavaade on teine, väärtused teised.”
Sten tõstab Laura liumäele ja lisab: “Noorena on huvi ja jaksu lapsega kõike teha. Me pole ju ise ka veel maailma avastanud, nüüd saame seda teha koos Lauraga. Ja kui tema saab täiskasvanuks, oleme meie veel piisavalt noored ja oma pikemad käigud maailma peal saame teha siis.”
MIS ON NOORE VANEMA KOOL?
Psühholoogid Monika Vändra ja Liis Sipsaka, Tartu Seksuaaltervise Kliiniku juures tegutseva Noore Vanema Kooli juhid:
Noore Vanema Kool koondab emasid ja isasid, kes soovivad kord nädalas teiste noorte lapsevanematega kohtuda ja kogemusi vahetada. Peale selle on väga oluline üksteise toetamine eluraskustega silmitsi seismisel, olgu tegu pere- või paarisuhteprobleemide, lapse kasvatamise, õpingute või tööraskustega. Samuti räägitakse grupis õnnestumistest.
Meie eesmärk on anda noortele vanematele võimalus turvalises ja hinnanguvabas õhustikus jagada mõtteid ning esitada küsimusi. Lapsevanemaks saamine nõuab alati uue rolliga kohanemist. Pakume eelkõige emotsionaalset, aga võimaluse korral ka muud abi, et vanem saaks tunda hoolimist, kuulumistunnet ning kogeks, et pole lahendamatuid olukordi.
Noore Vanema Kool toimib ühelt poolt kui vestlusring, teisalt on see psühholoogide juhitud grupiteraapia. Inimese sisemine tasakaal ja rahulolu tagavad parema toimetuleku lapsevanemana. Seetõttu pole grupis teemasid, mida poleks võimalik arutada – kõik, mis on osalejale oluline, võetakse soovi korral käsitlusele.
Noore Vanema Kooliga on võimalik liituda, kirjutades meilil monika.vandra@gmail.com või sipsakal@gmail.com. Osalemine on tasuta.
