"Tunnistan ausalt: mina olen oma laste peale vihastanud ja häält tõstnud."

Piiride seadmine on üks tulisemaid vanemluse teemasid, mis puudutab meis õrnu kohti. Kui kusagil saab midagi valesti teha, siis just nendel nähtamatutel piiridel.

Hiljuti osalesin ühel piiriteemalisel loengul, kus kõik, mis räägiti, oli sulatõsi – ometi tekkis tahtmine ennast kaitsta ja käed rinnal vaheliti panna. Kes meist tahaks end süüdi tunda?

Loengupidaja, kes seda aimas, rääkis oma paarikümnele kuulajale “nendest teistest”, kes oskamatusest piire tõmmata oma laste peale karjuvad. Kes ähvardavad lapse mängu­­asjad prügikotti lükata ja minema visata või ütlevad, et kui sa oma venna peksmist ei lõpeta, saad laksu. Ja-jaa, seda teevad muidugi “need teised”!

Kas tõesti? Tunnistan ausalt: mina olen oma laste peale vihastanud ja häält tõstnud. Olen ka ähvardanud lelusid ära visata, kui asjad ei hakka liikuma sellises järjekorras ja kiirusel, nagu ma tahan. Nimekiri on pikem, aga see pole asi, millega uhkustada. See on alandlikkus tunnistada, et ma olen inimene ja olen vanemana kogenud valulikult omaenda piiratust.

Eelnevaga ei taha ma välja vabandada mittetoimivaid käitumisvõtteid, vaid sind toetada – laste kasvatamisel on eksimine vältimatu. Täpselt samamoodi, nagu vead on osa elust ja õppimisest. Kui julged vigu teha ja neid tunnistada, saavad su lapsed signaali, et nemadki ei pea olema täiuslikud.

Füüsilised ja isiklikud piirid

Aga piiride juurde! Muidugi oled kuulnud, et piirid (ka rutiinid, raamid) on vajalikud selleks, et luua lapsele kasvuks turvaline keskkond. Et piirid toimiks, peavad need olema selged ja eakohased – lapse kasvades on mõistlik neid avardada.

Oma piire õpime tundma siis, kui teised neist üle astuvad.

Soovitan juba lasteaiaealisele piire tutvustada. Füüsiliseks piiriks on igaühe keha ja kellelgi pole õigust sellest piirist loata üle tulla. Näiteks ei tohi last kõdistada, kui ta seda ei taha; sundida teda vastumeelselt kallistama või musitama; suruda talle sööki sisse. Mõistagi on privaatsed kehaosad lapse isiklik tsoon. Lasteaialapsed on üksteise kehade suhtes uudis­himulikud, mis on täiesti normaalne. Samas võib see mõnes lapses tekitada suurt ebamugavust, kui ta ei tea, et ta võib teise huvile ka ei öelda.

Keerulisem on isiklike piiridega, mis on meie sees peidus ja muutuvad seoses tujude, inimeste ja olukordadega. Neid õpime tundma katse-eksituse meetodil, nagu Jesper Juul oma raamatus “Minu piirid – sinu piirid” ütleb. Oma piire õpime tundma siis, kui teised neist üle astuvad, ja teised meie omi, kui neile otsa komistavad. Lihtsustatult öeldes: piirid on meie võime öelda jah ja ei. Jah sellele, mis meeldib, ning ka iseendale. Ei sellele, mis sulle ei sobi, ja teistele, kui sedasi tunned. Mõnikord ei märka me oma ei-d või märkame liiga hilja. Mõnikord tunneme end liiga süüdi, et öelda ei, isegi kui tahaksime. Eriti oma lastele, kelle ees võime tunda end süüdi liigse töötamise ja eemaloleku pärast. Ometi seda saab ja tuleb õppida.

Kust läheb sinu piir?

Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et piiride tõmbamisena peame enamasti silmas seda, kuidas võimatult käituvaid lapsi ohjeldada ja paremini käituma sundida. Näiteks lööb laps sind jalaga. Mida sa teed? Vererõhk on laes, ta ei pea sinust üldse lugu!

Kui oleksid prantslane, siis ilmselt annaksid talle laksu. Kui oleksid jaapanlane, siis kannataksid ja ootaksid, kuni laps saab kolmeaastaseks, et siis kasvatustööga alustada. Kuna sa oled eestlane, kes ei taha oma esivanemate mustreid korrata, siis tunned abitust. Vastu lüüa ei taha ja sõnad näikse­ ­jäävat jõuetuks.

Võti on peidus ikkagi sinu sees. Ütle ausalt: kas see on okei, kui laps sind jalaga lööb? Kas sind võib lüüa? (Äkki sind taotakse iga päev, näiteks vaimselt, ja sa ei tee seda märkamagi?) Mis iganes on olnud sinu hoiak enda suhtes siiani, alati on sul võimalik otsustada, kuidas sa tahad, et laps sinuga käituks. Sisemine otsus aitab sul endale kindlaks jääda, see kajastub sinu hääles ja kehahoiakus, kui sa nüüd ütled: “Ma ei luba ennast lüüa!”

Kes on oma sõnumis kindel, ei pea seda raiuma ega tõestama ega selle nimel võitlema. Ta võib seda öelda rahulikult ja sõbralikult, kui ta ise teab, et see on tõesti nii. On ekslik arvata, et lapsed ründavad vanemaid selleks, et ohjad enda kätte võtta. Nad otsivad tegelikult vanemat, keda saab usaldada ja kellel on selged piirid. Kui sina austad ennast ja oma piire, on laps vaba iseendaga tutvuma.

Konfliktist kontaktini

Ma ei anna sulle tööriistu, sest piirid on enamat kui õpitud käitumine. Lapsed otsivad piire siis, kui suhe vanemaga on ebakindel, kui vanem ei väljenda end peaaegu kunagi isiklikult, vaid jääb ebamääraseks ja pidetuks. Kui hakata sel moel oma vanemat (loe: ehedat ja tunnetega inimest) otsivale lapsele masinlikult ta tundeid tagasi peegeldama või loengust õpitud lauseid kasutama, mõjub see hirmutavalt.

Unusta õpitud laused, ole ehe ja jaga ennast!

Räägin hoopis inimlikkusest ja iseendaks olemisest – selleks, et piirid saaksid täita oma tõelist rolli, olla kohtumise ja kontakti kohaks, mitte eraldavaks müüriks. Mida ma silmas pean? Seda, et kui sa tunned viha, siis sa vihastadki. Selleks ei pea last alandama, süüdistama ega halbade sõnadega üle valama. Oled lihtsalt vihane. Sa võid olla ka kurb, pettunud, kärsitu, tüdinud – tead ju küll, terve see palett tundeid, mis teevad sinust inimese.

Kui sinu reaktsioon oli ülekohtune, kui tunned end pärast halvasti ja süüdi, siis tunnista seda. Mina olen öelnud: “Tead, see, et ma su peale karjusin, oli vale. Näed, emme ka ei oska alati hästi käituda, anna andeks! Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Olen väsinud ja vihane, aga see pole sinu süü.”

Soov, julgus ja oskus võtta vastutus oma tunnete ja reaktsioonide eest loob tingimused usalduseks, õppimiseks ja kontaktiks oma lapsega. Nüüd saab temagi sulle avatult läheneda ja rääkida, mis talle muret ja pinget põhjustas. Need on liigutavad hetked, milles on mõistmine ja aktsepteerimine: ma näen sind ja kuulen sind. See õpetab teineteist päriselt tundma ja ka hoidma.

Parim piiride retsept: unusta õpitud laused, ole ehe ja jaga ennast. Mida paremini sa oma piire­ tunned ja mida isiklikumalt oskad neid väljendada, seda mõnusamad on suhted.

Lugu ilmus ajakirjas Pere ja Kodu