Üksikema: ma ei saanud lapsi mõttega, et ah, küll ma panen mehe pärast vastutama


Üksikema: ma ei saanud lapsi mõttega, et ah, küll ma panen mehe pärast vastutama
Karl ja Kert sündisid siia ilma tänu Krista julgele otsusele ja ettevõtlikkusele. | Fotod: Eero Alamaa, Merit Hirvoja-Tamm

"Elu pidevate süüdistuste ja ähvarduste saatel oli ikka paras piin, aga sain sellest ka tugeva kooli, et ainult endale võib kindel olla," ütleb Krista. "Tegin otsuse, et tahan veel lapsi, kuid seekord päris üksinda, et keegi ei saaks minuga manipuleerida."

Olen Kristaga (43) varemgi kokku puutunud ja teda alati imetlenud. Elurõõmus ja ilus naine, kellel pole puudust olnud ei austajatest (panin talle tööle saadetud lillekimpe või kommikarpe ikka tähele) ega sõpradest (olen teda ikka näinud aktiivselt ühelt ürituselt teisele lehvimas). Kaasas oli tal enamasti ikka tüdrukutirts või kaks, nüüd on tütred täisealised. Mis oleks teda seganud tütarde sirgudes pühendumast rohkem omaenda elule? Kuid tema otsustas selle asemel saada veel kaks last. Üksi!

Kaks energilist ja ägedat kutti tuiskavad mööda parki ringi, vanem poiss annab juba džentelmeni mõõdu välja. Mõelda vaid, et need kaks väikest meest sündisid siia ilma tänu ühe naise julgele otsusele ja ettevõtlikkusele! Ja kuigi Krista näol on märgata kerget väsimusevarju ja ta muretseb natuke, kas ilma kindla meheliku eeskujuta kasvavad poistest ikka tublid mehed, siis mina olen üsna kindel, et sellise ema kõrval – küll nad kasvavad!

Kuidas sinust üksikema sai?

Seotud lood:

Krista: Üksikemaks olemine on sada protsenti minu enda valik, süüdistada või näpuga näidata pole kellelegi. Minu lool pole mingit kaasatundmisnooti. Mind pole ära kasutatud, kuud ja taevast lubatud, ma ise pole kedagi ära kasutanud ega kohustustega koormanud. Pigem on mind heas mõttes kadestatud, et kuidas ma suudan, oskan ja tahan ise hakkama saada.

Tahtsin ruttu emaks saada. Elasin tütarde isaga seitse aastast koos. See, et ma üldse nii kauaks sellesse suhtesse jäin, oli seotud ka üksikemade kuvandiga meedias – et nad on vaesuse piiril elavad õnnetud naised. Tol ajal oli levinud lause “naine kahe lapsega, kes sind ikka enam tahab”. Olen ise lahutatud perest pärit, näinud ema pingutusi üksi kolme last kasvatada. Hirm samasse auku kukkuda pani mind samuti lahkuminekut edasi lükkama.

Loe veel

Teise lapse sünnitasin sellepärast, et mul oli kindel soov: lastel peab olema üks isa, et keegi pahasti ei vaataks. Tol ajal oli seda kärgpere teemat vähem kui praegu ja pealegi ei tahtnud ma oma lastele kasuisa – võitlesin lapsepõlves ise nende vastu. Kahjuks läks aga tütarde isast lahkuminek väga koledaks ja oli periood, kus kaks õde kasvasid ikkagi eraldi, üks ema ja teine isa juures. Elu pidevate süüdistuste ja ähvarduste saatel oli ikka paras piin, aga sain sellest ka tugeva kooli, et ainult endale võib kindel olla. Kui mu vanem tütar oli 7 ja noorem 4, olin juba valmis kõigest loobuma, peaasi, et saaks hingerahu tagasi. Kui isa tahab isa olla, siis on tal see võimalus alati, selleks ei pea samas korteris elama...

Hiljuti lugesin ühest raamatust hea näite laste nimel kooselust. Vanapaar vanuses 90+ läks ametniku juurde palvega: “Palun lahutage lõpuks ometi me abielu, me pole kunagi teineteist silmaotsaski sallinud.” Ametnik küsib imestunult: “Miks alles nüüd?” Vanapaar vastab: “Ootasime, kuni lapsed ära surevad.” Seega ma usun, et olen pigem õigel teel.

Seitse aastat tagasi tegin otsuse, et ma tahan kolmandat tütart, kuid seekord päris üksinda, et keegi ei saaks tema ja minuga manipuleerida. Alustan nullist ja kui keegi peaks aitama, siis on hästi. Eks neid lapse­tegijaid oli ümber omajagu, aga tahtsin meest, kes ei tuleks mulle midagi ette kirjutama. See oli minu projekt: juhin ja vastutan ainult mina. Rääkisin sellest ühele sõbrale ja ainult tema teab põhjust, miks ta ennast välja pakkus. Sain tütre asemel poja, aga kuna tüdruku-soov oli nii suur ning tundsin, et tulen veel ühe lapsega toime, siis sain... veel ühe poja! Olin seitse aastat rääkinud, et minu majja meest ei tule, ja järsku oli mul lühikese vahega kaks pisikest meest majas! Kindlasti oli emapalgal oma osa, et selle julgustüki söandasin ette võtta. Reaalsus saabus pärast emapalka, kui tuli ilma riigi ja mehe abita hakkama saada.

Kes üldse on üksikema? Kas iga laste isast lahus elavat naist saab nii nimetada?

Krista: Minu arust on üksikema see, kellel on ainuhooldusõigus laste üle. Minu perekonnaseis seda reaalselt ka on. Poiste sünnitunnistusel pole teist nime, kellele vastutus lükata. Kunagi iseloomustasin end umbes nii: olen täiesti tavaline eesti naine, kaks last, lahutatud abielu ja pangalaen. Nüüd on mul neli last ja see oleks nagu mingi ulmearv, kuigi mina seda ei tunne, sest kaks vanemat last on ju põhimõtteliselt täiskasvanud juba. Praegu paneb mu laste arv mõnda inimest silmi punnitama ja mingeid oma järeldusi tegema. Usun, et lasterikka pere toetus muudab mõne aastaga selle suhtumise teiseks ja siis on ühe- või kahelapseline pere harv nähtus.

Kuivõrd tundsid end aasta ema skandaalist – et tiitlile võib kandideerida vaid abielus ema – puudutatuna?

Krista: Kui see teema õhku paiskus, läksin küll pehmelt öeldes keema. Lihtsam on ju kasvatada last, kui su kõrval on mees! Ei peaks alavääristama neid, kel päevast päeva on teise toest puudus – kas keegi on kahekesi lapsi kasvatades rohkem ema kui üksinda? See ei ole ju aasta pere tiitel! Tean paare, kes on küll seaduslikult koos, aga samal ajal on süda mujal ja pereellu ei panustata kuigi palju.

Mina ei ole lapsi saanud mõttega, et ah, küll ma panen mehe pärast vastutama. Ma ei ela totaalse vaesuse piiril ega raba kolmel töökohal, ammugi pole mul igal aastal uut meest, keda lastele isana tutvustada. Mul pole aega meest otsidagi.

Ja mida peavad tundma veel need (üksik)emad, kelle kodus ei kasva tublit, edukat ja tarka last, vaid keda vanem(ad) on sünnist saadik pidanud 24/7 hooldama, haiglate vahet jooksma ja muretsema, kas jätkub raha ravimite jaoks? Minu jaoks on kangelasemad need, kes vapralt oma erivajadusega lapsed üles kasvatavad.

Kas riik toetab üksikvanemaid piisavalt?

Krista: Lapse saamine on meie riigis naise otsus ja valik. Olen algusest peale olnud seisukohal, et naine peab suutma ise oma lapsed üles kasvatada, mitte riik või keegi lähedastest. Muutuksin ju laisaks, kui saaksin iga lapse pealt elatusraha ja kopsakat lastetoetust. Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema, ikka raske ja huvitav! ­Viimasel ajal on hästi palju pasundatud üksikvanemate toetamise fondist – et riik maksab üksikvanemale raha, kui teine vanem oma kohustusi ei täida. See summa oli vist sada eurot kuus, samas kui elatusmiinimum on üle kahesaja euro?!

Praeguste seaduste valguses saab naine panna mehe julmalt vastutama: läheb DNA tõestamiseks kasvõi kohtusse. Olgugi et tegu oli üheöö- või salasuhtega ning mõlemad teadsid, et mehel pole plaaniski armukesega peret luua, sest mees on teisega abielus ja tal on juba lapsed. Riik tuleb appi ja nii mõnigi pere võib saada ootamatult mõne liikme võrra suuremaks, keda tuleb hakata toetama.

Kui aga oled päriselt üksik­vanem – mis tähendab, et teist vanemat polegi lapse sünnitunnistusel kirjas –, saad riigilt 19 eurot! Lastetoetus tõuseb mühinal, aga üksik­vanema toetus mitte. Samas pole ma kuulnud, et need üksikemad nuriseksid oma imepisikese toetuse pärast.

Tunned sa ise end üksikuna ja millistes olukordades oled igatsenud või vajanud enda kõrvale teist lapsevanemat?

Krista: Kui tunned üksi olles üksindust, oled halvas seltskonnas. Mina ei tunne end üksikuna, aga paari aastaga on mu suhtumine siiski mõnevõrra muutunud. Kõik probleemid algavad tugivõrgustikust. Enne poiste sündi ei osanud ma mõelda, kuidas saan vajalikud väljaskäimised ja toimingud nende kõrvalt tehtud. Vanematest lastest sai mu õlekõrs, see tähendab lapsehoidjad, aga neil on ju oma elu. Selles mõttes ma isegi kadestan hetkel lahutatud peresid, kus vahel lapsed saab teise vanema hoolde saata…

Oma aega vajan ma küll, aktiivset tegevust ja palju suhtlemist, aga ma kohe üldse ei oska abi küsida. Ma lausa ootan seda aega, kui poisid kooli lähevad, et tekiks rohkem oma aega ja saaks lasteaiale kuluvad summad reisifondi panna.

Mil viisil praeguses olukorras end väljaspool kodu teostada saad?

Krista: Tulin eelmisel aastal töölt ära – tahtsin teha müügitöös kannapöörde. Keskkooli lõpus soovisin minna õppima käsitööõpetajaks, aga läksin hoopis mehele. Kui vaatasin oma viimaste aastate välja­minekuid, siis hästi palju kulutasin riietele, mida reaalselt võinuks ka ise endale õmmelda. Ostsin endale ühe õmblustöökoja tühjendusmüügilt kõik õmblemiseks vajalikud materjalid, samuti mitu õmblusmasinat, käisin isegi töövarjuna praktikal. Avastasin aga, et see polegi nii lihtne – laste kõrvalt teises toas õmmelda. Samal ajal tekib neil seal täielik kaos ja mul endal süütunne, et võiks hoopis lastega mängida, neile midagi õpetada või jalutama minna.

Tunnen, et ei saa riskida kindla sissetuleku puudumisega. Ainuüksi lasteaiamaksu on iga kuu 200 eurot, lisaks pangalaen, kommunaalid, söök, riided, huvialad... Nii et tuleb ikkagi ka palgatööd teha.

Millised on su lastekasvatuse põhimõtted? Kas sulle tundub, et lapsed jäävad isata kasvades millestki ilma?

Krista: Ma usun, et mu lastel on kõik vajalik olemas korraliku kodu näol. Küll aga napib neil minu tugevast toetusest ja kvaliteetajast, sest mul endal oleks toetust vaja. Meil ei ole haldjast ristiema, kes võluväel kõik ära korraldab. Suhtlusvõrgustik tädi-onu-vanaema näol on olematu. Maavanaemasid või selliseid sugulasi, kes nädalavahetuseks või lausa nädalaks lapsi enda juurde hoiule võtaks, samuti pole.

Pisikesed poisid vajavad tugevat meeseeskuju ja selles osas ma olen küll paanikas, et ei oska neid kuidagi juhendada, et neist kasvaksid tublid mehed. Me kõik tahame, et meie lapsed oleksid õnnelikud, aga nagu ühel koolitusel tabavalt märgiti: näita siis neile, kuidas see käib. Ole ise õnnelik ja tee asju, mis sind särama panevad. See on aga jube keeruline, kui lähed näiteks trenni ja tunned süüd, et kes sel ajal poistega õues jalkat taoks. Ja nii nad toas multikaid vaatavad.

PK küsitlus