Praegu võin vabalt mustad nõud kraanikaussi jätta, kui tunnen, et olen liiga väsinud, või keset ööd oma lemmikseebikaid vaadata, kui und ei ole. Puudub pinge, mida suhtes olemine tekitas, ja ma ütleks, et see on lastele isegi pigem hea.

Olengi vist kogu aeg n-ö üksikema olnud

Kolmekesi koos, tütre ja tema isaga, elasime vaid mõned kuud. Kolisime tema juurde Soome, aga mulle ei sobinud koduse ema roll. Tahtsin ülikoolis õpinguid jätkata, tööd teha. Tulin lapsega Eestisse tagasi ja pärast seda me tütre isaga enam koos ei elanud.

Poisi isaga tutvusin mõni aeg pärast seda, kui tütre isa oli uue naisega kokku kolinud. Tundus liiga vara tõsist suhet alustada ja triipude saamine oli paras šokk – poja isaga kaduski kontakt umbes samal ajal, kui rasedusest teada sain. Olin valmis, et minust saab üksikvanem. Nüüd on aeg edasi läinud ja laps suhtleb isaga, hoiame ühendust.

Mina isiklikult ei tunne ennast üksikvanemana, sest saan mõlema lapse isaga laste teemal arutada ega pea üksi otsuseid tegema. Suhtlemine läheb muidugi vahel ka üle kivide ja kändude. Üksikema on meediakuvandi põhjal minu jaoks justkui eluheidik, kindla töö- ja sageli ka elukohata ning moraalselt alla käinud. Enamasti just sellistest üksikemadest räägitakse.

Ma ei leia, et riik peaks rahaliselt toetama

Raha laialijagamise asemel võiks hoopis tagada kindlustunde, et lapsevanem saab raskusteta laste kõrvalt tööl käia. Meie lastehoiusüsteem ei ole selleks piisavalt paindlik. Olen ise töötanud teenindusasutuses ja olnud pidevalt ahastuses, et kuhu ma lapse panen, kui pean tööl olema kell viis hommikul või pärast seitset õhtul. Lasteaed on õppeasutus, mitte hoiukoht, erahoiud on aga kallid.

Minu poeg ei saanud lasteaeda kohta kohe, kui mul vanemahüvitis ära lõppes. Käisin mitmeid kordi lastekaitses olukorda selgitamas ja viimasel korral tulin nuttes tagasi koju, sest nad ei osanud muud teha kui minu käest küsida: miks teie lapsel isa ei ole ja miks te elatist ei saa?

Olen arvestanud sellega, et mul ei ole teist lapsevanemat kõrval, ja püüan leida selliseid lahendusi, mis võimaldaksid mul üksinda hakkama saada. Õde on mulle nii palju abiks olnud, et võibolla ma sellepärast ei tunnegi üksindust. Tahaksin enda kõrvale meest, kes toetaks mind ja elaks kaasa mu tegemistele, motiveerides mind veel enamatki püüdlema. Ma ei vaja meest raha pärast või selleks, et lastel oleks iga päev kodus isa.

Mu lastel on kõik olemas

Isegi kui isad nende elus osaleda ei sooviks, olen ma piisavalt kange naise­rahvas, et teha kõik, et neil poleks millestki puudust. Kolm aastat, enne kui tütar isa juurde elama läks, pidin enamasti üksinda toime tulema ja vajaliku tagama. Praegu elame pojaga kahekesi, tütar elab isaga. Lapsed käivad samas lasteaias.

Püüan õpetada lapsi nii, et nad oleksid iseseisvad, ja anda neile võimaluse oma parimaid oskusi arendada. Poisile meeldivad palli­mängud. Tüdruk käib tantsimas ja oskab hästi laulda. Mõlemad on oma väljendusoskuse eest kiita saanud. Ma ei usu, et millestki välja paistab, et neil on kodus peamiselt vaid üks vanem. Kui väga tahta, siis on kõik võimalik. Tuleb kaugemale mõelda, püüda ennast armastada sellisena, nagu oled, ning olla lahke ja viisakas.

Olen hästi aktiivne ja ettevõtlik. Minu huvideks on kirjutamine, laulmine ja lugemine. Pean blogi riisitera.ee, õpin Tallinna Ülikoolis hiina keelt ja kultuuri, arendan lapsehoidjatega tegelevat ettevõtet ja olen vabatahtlik MTÜs Noore Vanema Perekeskus. Tulevikuplaane mul eriti pole, mulle meeldivad üllatused! Siiski – oma esimese kraadi tahaks küll enne 30aastaseks saamist kätte saada.

Gätlin Roots (27) elab Pärnus, õpib Tallinna Ülikoolis hiina keelt, tegeleb väikestviisi ettevõtlusega. Ta on poja Heinrich Joonase (4) ja tütre Hiie Maria (5,5) ema. Praegu elab ta pojaga kahekesi, tütar on isaga. Poeg sündis tänu sellele, et Gätlin otsustas: ta on piisavalt tugev naine, et põgusast suhtest sündinud laps üksi üles kasvatada.